Maaleht 21.05.2015
Tekst: Tiia Lõoke, Voog Koolitus psühholoog
Lektor, kes oli kindlalt otsustanud lõplikult selgeks teha, et alkohol on kõigist pahedest see kõige hullem, seisis alkohoolikutest kuulajate ees. Laval oli kaks sarnast vedelikuga täidetud läbipaistvat anumat. Lektor teatas, et ühes nõus on puhas vesi, teises piiritus. Siis asetas ta ühte nõusse väikese ussikese ja publik nägi, kuidas see seal ringi ujus, ääre poole suundus ja nõust välja ronis. Siis võttis esineja sama ussikese ja pani selle alkoholinõusse. Uss lagunes koosolijate silme all. “Noh,” küsis kõneleja, “ja mida me järeldame?” Tagumistest ridadest kostus vastuseks: “Kui jood alkoholi, ei ole sul usse!”
Me näeme ja kuuleme endast väljaspool just seda mida me näha ja kuulda tahame. Me näeme ja valime enda peas olevatest piltidest ja mõtetest just need, mis me tahame. Dr Wayn Dyeri raamatus „Sinu loomuse nõrgad kohad“ kohtume just selliste õpetlike, lihtsalt ja humoorikalt inimloomust ja arengut kirjeldavate lugude ja mõtetega. W.Dyer annab ülevaate, kuidas meie enesepilt ja eneseväärtustamine kujunevad ning miks meil on ennast ja oma käitumist nii raske muuta.
Saab selgeks et on meie enda otsustada, kui targad või võimekad me soovime olla. Võimekus ei ole kaasasündinud omadus vaid see kujuneb aegamööda. John Caroll’i artiklis “Koolitöö mudel” (A Model for School Learning) määratletakse võimet kui ajahulka, mida õppur vajab ülesande lahendamiseks. Sellest tuleneb loogiline järeldus, et piisava aja jooksul võib meist igaüks mistahes ülesande lahendada või akadeemilise oskuse omadada. Kuid me ei taha seda, sest miks me peaksime oma energiat raiskama probleemide lahendamiseks mis meid ei huvita? Sama kehtib kunstialaste, tehniliste, muusikaliste, sportlike ja vaimsete võimete kohta, mis on suurelt osalt meie enda valikute tulemus, mida ei tohi segi ajada meie eneseväärtuse tundega.
Sarnaselt valime ka oma mudeli „minast“; ehk jääme kinni oma mineviku valikute juurde – kuidas oleme kokkupannud oma minapildi. Miks me jääme nii sageli kinni ennast mitte väärtustavasse minapilti? Sest mugavam on omandada teiste arvamused, kui ise mõelda. Sest nii väldime riske, mis paratamatult kaasnevad elus edasiminekuga ja ehedate armastussuhetega. Sest nii saame kaastunnet, tähelepanu, vahest isegi tunnustust, mis asendab kenasti armastusvahekorra riske. Sest nii on meie õnnetustes süüdi teised, võime kaevelda ega pea ise midagi ette võtma. Sest nii saame veeta oma oleviku mitte-midagi-ettevõtvas masenduses väljapääsuks enesehaletsus. Sest nii saame kinnitust oma tuge otsivale käitumisele.
Oleme kasvanud kultuurisituatsioonis, mis õpetab, et me ei ole vastutavad oma tunnete eest. Oleme omandanud hulgaliselt käibefraase et me pole oma tunnete peremees. W.Dyer toob mõned väited, mida ikka ja jälle kasutakse:
Sa solvasid mind. Sa paned mind piinlikku olukorda. Ma ei saa sinna midagi parata, et nii tunnen. See ajab mind iiveldama. Ma kardan kõrgust. Sa teed mulle häbi. Ta ajab mu pea segamini. Sa tegid mind teiste ees narriks. Jne. Igas sellises käibefraasis sisaldub sõnum, et me ei ole vastutavad oma tunnete eest.
W. Dyer soovitab küsida endalt, kas ikka tasub olla õnnetu, masendatud, solvunud, ta soovitab põhjalikult analüüsida neid tundeid tekitavaid mõtteid. Kui ülaltoodud väited ümber muuta, et saaksime olla oma tunnete peremees, kõlaksid need järgmiselt:
Solvasin end ise sellega, mida enesele ütlesin sinu suhtumise kohta enesesse. Panin end ise piinlikku olukorda. Saan valida küll, kuidas end tunnen, aga ma otsustasin olla pahane. Olen otsustanud vihane olla, sest tavaliselt õnnestub mul vihasena teisi inimesi tegema panna seda, mida mina tahan. Ajan end ise iiveldama. Kõrgemates kohtades olles sugereerin enesele hirmutunnet. Hakkasin häbenema. Lasen tal oma pea segamini ajada. Tegin end narriks, pidades sinu arvamust enese omast tähtsamaks, arvates, et teistega on samuti.
Meie kultuuris on oma isiksuse orientatsiooni poolest 75% inmestest rohkem väliselt kui seesmiselt orienteeritud..Isiksuse väline orientatsioon tähendab, et asetame oma hetke emotsionaalse olukorra eest vastutuse kellelegi või millelegi väljaspool ennast. Kui teilt küsitaks, miks te end halvasti tunnete ja te vastaksite, et mu vanemad kohtlevad mind halvasti, ta solvas mind, ma ei meeldi oma sõpradele, mul ei vea või mul lihtsalt ei lähe hästi, jne. Isegi siis, kui teilt küsitaks, miks te nii õnnelik olete ja te vastaksite, et mu sõbrad suhtuvad minusse hästi, mul on vedama hakanud, keegi ei käi mulle närvidele või ta oli minuga nõus, kuulute te ikkagi välise orientatsiooniga gruppi, sest asetate vastutuse selle eest, kuidas end tunnete, kellelegi või millelegi väljaspool ennast. Kui seesmiselt orienteeritud inimene on õnnelik, vastab ta: “Ma tegin selleks kõvasti tööd, et õnnelik olla”, “Ma sundisin asju pöörduma enda kasuks”, “Sisendan enesele õigeid mõtteid”, “Kontrollin ennast ise ja just siin ma tahangi olla”.
W.Dyer õpetab iseennast armastama ja tunnustama, sest tunnustuse otsimine väljastpoolt põhineb ühelainsal eeldusel – ära usalda iseennast! Heakskiitu taotlev käitumine on meie kultuuris elustandardiks ja on samaväärne tõdemusega, et teiste arvamus minu omast tähtsam. See kõik saab alguse kodust. Toidupoes küsib kassiir lapselt: “Kas sa kommi tahad?” ja laps vaatab ema poole ja küsib: “Kas ma kommi tahan?” Ja koolist. Selle asemel, et meid seal mõtlema õpetada, õpetati meile, kuidas oma peaga mitte mõelda.
Me oleme oma valikute summa ning iga “ma olen”-hinnangu (…paks, laisk, ebapiisav, häbelik, närviline, vana, noor, selline ja selline ja alati selline olnud), millest me kinni hoiame, peaksime asendama lausega: “Ma olen otsustanud olla.” W.Dyer palub välja mõelda uued meeldivamad otsused. Iga kasvamist takistav “ma olen” on deemon, mis tuleb välja ajada.
Elu kaks kõige mõttetumat emotsiooni on süütunne selle pärast, mis juba tehtud, ja mure selle pärast, mis võiks juhtuda. Robert Burdette’i “Kuldne päev” võtab muretsemise ja süütunde rumaluse kokku järgmiste sõnadega: “Nädalas on kaks päeva, mille üle ma kunagi ei muretse. Kaks murevaba päeva, mida ma hirmust ja halbadest eelaimdustest pühalikult puhtana hoian. Üks neist päevadest on eile… ja teine päev, mille pärast ma ei muretse, on homme.”
Soov midagi saavutada tuleneb meie kultuuri kolmest kõige hävitavamast sõnast.: „Anna oma parim!“ See on saavutus-neuroosi nurgakivi. Kui kassidel ei õnnestu üht hiirt kätte saada, püüavad nad teise. Nad ei visku vingudes, et üks minema pääses, pikali, nad ei saa ebaõnnestumise pärast närvivapustust. Neilt peaksime õppima!
Tsitaat õnnest, mis pärineb June Callwoodilt, võtab kokku „meie loomuse nõrkade kohtadeta“ elust: „Mitte miski siin ilmas ei vii õnne kaugemale kui püüd seda leida. Ajaloolane Will Durant kirjeldab, kuidas ta otsis õnne teadmistes ja leidis vaid pettumuse. Siis otsis ta õnne reisidel ja leidis vaid tüdimuse; varanduses leidis ta lahkhelid ja mure. Ta otsis õnne oma kirijutistes ja leidis väsimuse. Ühel päeval nägi ta üht naist ootamas tillukeses autos, magav laps süles. Rongist astus välja mees, tuli naise juurde, suudles teda ja siis väga õrnalt ka last, et teda mitte äratada. Perekond sõitis ära ja Durant jäi paigale, vapustatuna õnne tegelikust olemusest. Ta lasi end lõdvaks ja avastas, et iga normaalne eluavaldus sisaldab endas naudingut.”