Karolin Kairo-Gasman:
“Oli väga väestav aasta.
Supervisiooniaasta oli aasta, kus käisin järjestikku kõikidel moodulitel koos juhendajate Tiia ja Pillega gruppe toetamas. Lisaks sellele, et iga moodul oli omanäoline ja protsessiderohke, oli väga huvitav jälgida ka kogu aasta lõikes erinevate osavõtjate protsesse ja isiklikku arengut.
Minu ülesanne moodulitel oli erinev: kord sain iseseisvalt gruppe juhtida, kord kogu gruppi toetada ühishingamistel. Lisaks nägin kogu protsessi köögipoolt, tegelesin ruumi ettevalmistamisega ( ja muude vajalike pisidetailidega) ja vajadusel viisin iseseisvalt läbi harjutusi.
Terapeudile, kellel varasemalt ei ole olnud teraapiatöös kogemust, on see hindamatu võimalus ennast arendada toetatud keskkonnas. Õhtustel koosolekutel töötasime läbi päeva tipphetked, arutasime erinevate individuaalsete protsesside üle, kus sain võrdväärselt jagada oma seisukohta. Sai küsida nõu protsesside kohta, milles endal mõtted kinni kiilusid ning mis veelgi olulisem, sain nii mõnigi kord kinnitust, et minu enda mõtted liikusid täiesti õiges suunas.
Huvitav oli kindlasti ka see osa, mis kogu reaalmaailmaga paralleelselt toimus: igal moodulil puutusin kokku (uute) inimestega/grupiga, kes toetasid minu enda protsessi, mis paraku ka juhendajana samuti esile kerkib. Oli hea tõdeda ja kogeda, et tulin ilusti toime oma rolli kandmisega juhendajana samal ajal kui mõni teema mind väga sügavalt kõnetas või käivitas. Sain kogeda rohkem kui üks kord, et olen selle töö tegemiseks täiesti piisav ja võin julgelt ennast ja oma intuitsiooni usaldada.
Kokkuvõtteks, jäin ma iga hetkega igal moodulil väga-väga rahule. Olen väga tänulik selle usalduse eest ja püüdsin anda endast kõik, mis ma oskasin. Tundsin ennast alati hästi, toetatuna ja omas elemendis. Vaatan sellele aastale tagasiulatuvalt väga positiivse pilguga ja kui vaja, olen valmis taas toetaja rolli astuma.”