Maaleht oktoober 2015
Tiia Lõoke
Transaktsionaalse analüüsi looja, Eric Berne’i psühholoogia klassikaks saanud raamat räägib
erinevatelt mina-tasandidelt lähtuvatest igapäevaelu suhtlusmängudest. Kuigi lõviosa sotsiaalsest
tegevusest koosneb mängude mängimisest, ei tähenda see, et need mängud väga lõbusad oleksid või
et osapooled neid mänge tõsiselt ei mängiks. Ka jalgpalli või teiste sportlike „mängude mängimine“
ei pruugi lõbus olla, mängijad võivad paista seejuures vahel kaunis mornid. Seepärast ei ole ka
selliste traagiliste käitumiste nagu enesetapp, alkoholisõltuvus või skisofreenia kutsumine
„mängude mängimiseks“ vastutustundetu. Suurem osa meie sotsiaalsest programmeeritusest toimib
automaatselt. Suuremalt osalt suhtleme justkui autopilootil. Kahjuks on suhtlusmängud vaid eheda
ja tõelise suhtluse aseaineks. Mänge antakse edasi põlvest põlve. Ja oma sõpradeks, kaaslasteks ja
partneriteks valitakse ikka inimesed, kes mängivad samasuguseid mänge.
Igal indiviidil on käepärast piiratud hulk selliseid mina-tasandeid, mis ei ole rollid, vaid
psühholoogilised reaalsused. Need võib jagada järgmistesse kategooriatesse: 1) mina-tasandid, mis
esindavad vanemlikke kujundeid, 2) mina-tasandid, mis on autonoomselt suunatud reaalsuse
objektiivsele hindamisele ning 3) lapsepõlvest säilinud mina-tasandid. Kõnekeeles nimetatakse
nende esitusi Vanemaks,Täiskasvanuks ja Lapseks. „Sinus räägib Vanem“ tähendab, et „Sa oled
praegu samas meeleolus, mis üks su lapsevanematest (või nende asendajatest) koos selle juurde
käiva asendi, liigutuste, sõnavara, tunnete jms“. „Sinus räägib Täiskasvanu“ tähendab, et „Sa oled
situatsiooni autonoomselt ja objektiivselt hinnanud ja esitad neid mõtlemise protsesse, tajutud
probleeme või oma järeldusi eelarvamustevabal viisil“. „Sinus räägib Laps“ tähendab, et „Su
reaktsiooni laad ja sisu on sellised, nagu siis, kui sa olid väike poiss või tüdruk“. Kuid Lapselik
käitumine ei ole „lapsik“. Lapse-tasand võib olla ka isiksuse kõige väärtuslikum osa ja tuua inimese
ellu just seda, mida toob laps pereellu: võlu, rõõmu ja loovust, olles eelarvamustevaba, spontaanne,
juhindudes intuitsioonist.
Sotsiaalse suhtlemise ühikut nimetab Eric Berne transaktsiooniks. Kui sotsiaalses koosluses
kohtuvad kaks või enam inimest, hakkab üks neist varem või hiljem rääkima või annab muul viisil
oma olemasolust teistele märku – see on transaktsionaalne stiimuli. Seepeale teeb või ütleb teine
midagi, mis on stiimuliga mingil viisil seotud ja see on transaktsionaalsene vastus. Lihtne
transaktsioonianalüüs tegeleb määramisega, milliselt mina-tasandilt transaktsionaalne stiimul esitati
ja milliselt tasandilt anti vastus. Lihtsad transaktsioonid on sellised, kus nii stiimul kui vastus
tulevad osapoolte Täiskasvanu-tasandilt. Keerukuselt järgmised on Laps-Vanem transaktsioonid.
Palavikus laps palub klaasi vett ja hoolitsev ema toob selle. Mõlemat tüüpi transaktsioonid
täiendavad teineteist, st et vastus on kohane, oodatud ja järgib tervete inimsuhete loomulikku korda.
Suhtlemise esimene reegel on, et suhtlemine kulgeb sujuvalt niikaua, kui transaktsioonid on
täiendavad. Siis võib suhtlemine põhimõtteliselt igavesti kesta. Suhtlus katkeb ristuva
transaktsiooni ilmumisel. Kõige tavalisem raskusi tekitav ristuv transaktsioon, nii pere- või
töösuhetes, on see kui Täiskasvanu tasandile vastatakse Lapse või Vanema tasandilt. Nt.
Täiskasvanu tasandilt stiimul: „Võib-olla peaksime välja selgitama, miks sa viimasel ajal rohkem
jooma oled hakanud“. Sobilik Täiskasvanu vastus sellele oleks: „Võib-olla tõesti. See teadmine
huvitaks mind küll“. Aga kui vastus sellele on: „Kogu aeg sa kritiseerid mind“, või „Ära süüdista
mind joomises“. Siis need mõlemad on Lapse tasandi vastused. Või näiteks kui suhtlus algab
Täiskasvanu tasandilt: „Kas sa tead, kus mu mansetinööbid on?“, kuid jätkub Vanemliku vastusega:
„Miks sa oma asju ise meeles ei pea?“. Sellistel juhtudel tuleb joomise ja mansetinööpide teema
hoopis kõrvale jätta, kuni suhtlemine on jälle paralleeltasanditele nihutatud. Kui aga kumbki järgi ei
anna, on vestlus lõppenud ja mõlemad lähevad oma teed.
Palju keerulisemad on varjatud transaktsioonid – sellised, mis hõlmavad enam kui kahe mina-
tasandi samaaegset aktiivsust – ja siit saavad aluse manipulatiivsed mängud. Transaktsioonid
võivad olla täiendavad või ristuvad, lihtsad või varjatud, ning varjatud transaktsioonid jagunevad
omakorda nurkseteks või kahekordseteks. Kõiki neid suhtlusvarjante selgitatakse raamatus
skeemide ja näidete abil. Näiteks lihtne varjatud müügimäng. Müügimees: „See on parem, kuid te ei
saa seda endale lubada.“ Koduperenaine: „Ma võtan selle.“ Näilisel ehk sotsiaalsel tasandil pöördub
müügimees koduperenaise Täiskasvanu tasandile, millele Täiskasvanu vastus oleks: „Teil on jah
mõlemas asjas õigus“. Ent varjatud ehk psühholoogilisel tasandil kõnetab kogenud müügimees
hoopis koduperenaise Laps-tasandit. Ja koduperenaise vastuhakk Vanema-tasandilt tulevale
suhtumisele sunnib näitama sellele ülbele tüübile, et ta on sama hea kui teised ostjad.
Mängude põhitunnus on kulminatsioon ehk tasu. Berne analüüsib põhjalikult erinevaid mänge ja
nende tekkelugusid. Mõned tüüpilisemad mängud mida raamatus analüüsitakse on: „Ma teen seda
sinu pärast“, „Pigilind“ (segaduse tekitamine, seejärel vabandamine ja andestuse saamine),
„Alkohoolik“ (mida mängitakse ka alkohoolik olemata), „Frigiidne naine/ mees“, „Võidelge, teie
kaks“, „Võlglane“ ja „Kui mul võlgu poleks“, „Ära löö mind“ ja „Miks see alati peab minuga
juhtuma“ ja paljud teised.