Kuidas teha meditatsioonist oma igapäevaelu osa? Kirjastus Pilgrim, 2017
lk.278
Tee oma meeles Muudatusi
Kui tahad muuta oma meele mustrit, mis on muutunud pikaajaliseks harjumuseks, siis on hingamine selleks kõige parem. Kõik meele harjumused on seotud hingamismustriga. Muuda hingamismustrit ja meel muutub otsekohe, korrapealt. Proovi seda!
Kui näed, et hakkad käituma vana harjumuse kohaselt, siis hinga otsemaid välja – justkui vabaneksid sellest välja hingates. Hinga välja sügavalt, tõmmates kõhu sisse, ja kui välja hingad, adu või visualiseeri, et kogu su vana harjumus on jälja visatud.
Seejärel hinga sügavlt sisse värsket õhku – kaks-kolm korda.
Vaata, mis juhtub. Sa tunned end täiesti värskena; see vana harjumus ei võta su üle võimust.
Niisiis, alusta väljahingamisest, mitte sissehingamisest.
Kui tahad midagi endasse võtta, siis alusta sissehingamisestK kui tahad millestki loobuda, siis alusta väljahingamisest. Vaata, kuidas see mõjutab kohe su meelt. Sa näed otsekohe, et meel on kuhugi mujale liikunud; on tulnud uus tuul. Sa pole enam vanas rutiinis, sa ei korda enam vana harjumust.
See käib kõigi harjumuste kohta. Kui sa näiteks suitsetad ja sul tuleb tahtumine suitsetada ja sa ei taha seda teha, siis hinga otsekohe sügavalt välja ja heida endast see tahtmine minema. …
…
lk.255
Kas on olemas mõni muu tee, ilma surma ja ebakindlusteta?
Esiteks, surma pole olemas. Surm on illusioon. Alati on keegi teine, kes sureb; sina ei sure kunagi. See tähendab, et surm saadetakse alati väljaspoolt, see on väljaspool olija vaatevinklist.
Need, kes on näinud oma sisemaailma, ütlevad üheskoos, et surma pole olemas. Sa ei tea, mis moodustab su teadvuse – see ei koosne hingamisest, ei koosne südamelöökidest, ei koosne vereringest. Nii et kui arst ütleb, et inimene on surnud, on see välispidine järeldus. Ta ütleb vaid seda, et “See inimene ei hinga enam, ta pulss on peatunud, ta süda ei löö.” Kas need kolm asja tähendavad surma? Ei tähenda.
Teadvus pole su keha ega meel süda.
Niisiis, kui inimene sureb, siis sinu jaoks, mitte enda jaoks. Enda jaoks ta lihtsalt muudab asukohta, võibolla kolib paremasse korterisse. Aga kuna vana korter on tühi ja sa otsid teda selt ega leia teda, siis arvad, et see vaene inimene on surnud. Kõik, mida võid öelda, on vaid: “See vaene mees on põgenenud. Aga me ei tea, kus ta on.”
Tegelikult ületab meditsiin oma piire, kui ta ütleb, et inimene on surnud. Meditsiinil pole õigus, sest sellel, mida surm tähendab, pole definitsiooni. Võib ainult öelda: “See inimene ei hinga enam. Ta süda on peatunud. Ta pulss ei toimi.” Järeldus, et ta on surnud, läheb kaugemale sellest, mida sa näed. Aga kuna teadusel pole aimugi teadvusest, muutub keha surm olemise surmaks.
Need, kes on teadnu olemist… ja pole tarvis, et sa sured ära ja saad siis teada – sa võid lihtsalt minna enda sisse. Seda ma nimetangi meditatsiooniks: mine enda sisse ja leia oma kese ning seal, su keskmes, pole hingamist, pole südamelööke, pole mõtteid, pole meelt, pole südant, pole keha, ja sa oled ikkagi olemas.
Kui inimene on ühe korra seda kogenud, et pole keha ega meel ega süda, vaid puhas teadvus, siis ta teab, et surma pole olemas, sest ta ei sõltu kehast.
….