Eesti tervendajate elutarkused, head mõtted ja nõuanded
Kirjastus Kati Lumiste ja Pegasus 2015
Kati Lumiste intervjuu Tiia Lõokesega, lk. 114-131
- Usun, et iga haiguse jaoks on oma taim, meetod, „inimene/terapeut”, kes saab aidata või vähemalt leevendada ja mõista haiguse olemust.
- Inimeste „välised suhted” on tema sisemaailma tahkude peegeldused.
- Koolis võiks õpetada ka „inimeste lugemist”, telepaatilist suhtlemist ja enda seest, info guugeldamist ehk kanaldamist, st info saamist näiteks minevikus elanud suurtelt õpetajatelt ning ka praegusel ajal ja tulevikus elavatelt õpetajatelt. Miks ka mitte kanaldada ja suhelda oma parimas võimalikus tulevikus elava tulevikuminaga.
- Lõdvestumast ja üliteadvuse tasandiga kontakti saamast segavad meid tavaliselt allasurutud emotsioonid, sest argimeel teab, et kui me lõdvestume, siis hakkame rohkem tundma ja teadma, kuid me kardame tundeid ja tõde.
- Kõige suuremad hirmud on inimestel seoses oma mõistuse kontrollist loobumisega.
Milliseid tervendusmeetodeid oma töös kasutad?
Olen õppinud iseenda ja teiste tervendamisele lähenema nii hinge kui ka keha kaudu. Kõige “hingelisem” kõikide meetodite seast, mida kasutan oma igapäevatöös, on hingerännak ehk vaimne regressioon elude vahelisse ellu (see on hüpnoteraapia, mis käsitleb aega enne meie sündi) ja kõige “kehalisem” kõikide meetodite seast on TRE – keha ja meele pingetest vabastamise meetod (TRE, Tension and Trauma Released Execises). Igapäevatöös teen nõustamist, psühhoteraapiat, hingamisteraapiat, koolitusi.
Milline oli sinu tee?
Mind on alati paelunud inimese kõrgemad teadvuseseisundid ja kuidas nendeni jõuda, neid luua, neis elada. 14-aastaselt lugesin esimesi kirjutisi virgumisest (valgustumisest), see avas minu jaoks uue inspireeriva meeleseisundite maailma. Nii otsustasin minna Tartusse psühholoogiat õppima, sest see tundus olevat kõige lähemal inimese hinge olemuse tundmisele. Õpingud aga ei käsitlenud hinge, vaid erinevaid isiksuse teooriaid ja teaduslikke uuringuid ja isegi konnade lahkamist. Mäletan, et kord anatoomia praktikumis päästsime jänese, kelle lõhkilõikamisest pidime vist midagi õppima, lubades kuulekalt kõik ära õppida kuivalt, raamatu kaudu, et vaene jänes vaid ellu jääks. Selleks et psühholoogiaõpingud siiski lõpetada, tegin oma õpinguteaegse elu hingestatumaks kunstiajaloo, kirjanduse ja filosoofia loengute vabakuulamisega.
Kohe pärast ülikooli psühholoogilise nõustaja ja koolitajana tööle asumine pani mind aga erakordse intensiivsuse ja kiirusega otsima meetodeid, kuidas siis ikkagi inimest tegelikult tema hädades aidata. Sealhulgas iseennast. Lihtsalt kuulamine ja rääkimine ei tundunud tol ajal eriti veenvad. 1990ndatel õppisin lisaks erinevaid psühhoteraapiaid, sh gestalt-teraapiat, sain ka gestalt-psühhoterapeudi diplomi (Gestalt Institute of Skandinavia International). Psühhoterapeudina klientidega ja rühmadega töötades sain nii-öelda jalad maha “aitajana”, sain hakata kliente tõeliselt aitama. Ka iseenda ellu saabus suurem selgus ja stabiilsus suhetes. Mõistsin, et ma ise vastutan oma elu ja tunnete eest. Sain aru, et ma ise olen oma elu looja. Kõlab trafaretselt, aga tõesti on suur kergendus aru saada, et võid alati valida ohvri rolli või looja rolli vahel.
Õpingud on saatnud mind kogu elu. Õppinud olen ka budistlikku meditatsiooni. Elasin veidi aega Inglismaal ja osalesin seal paljudes budistliku meditatsiooni ja vaikuse laagrites. Sain aru, et oma meele keskendamiseks, sügavama mõistmiseni ja tarkuseni jõudmiseks tuleb teha enda sees palju tööd. Sel tööl on alati tulemused. Kogesin esimesi meditatsioonivilju – tõelist õndsust ja täielikku rahu ning hakkasin nägema asju, mida ma varem ei näinud. Praktiseerin ka praegu lihtsat hingamise jälgimise praktikat. Mitte just iga päev, aga hingamise jälgimine ja teadlik hingamine on minu jaoks olulised abilised, eriti kui meel on rahutu ja vaja keskenduda.
Kuna Eestis hakkasid käima paljud vabastava hingamise õpetajad (Lena Kristina Tuulse, Binnie A. Dansby, Leonard Orr jt) ning mu vabastava ja holotroopse hingamise kogemused olid väga võimsad, siis hakkasin intensiivselt tegelema hingamispraktikatega. 2004. aastal hingasin õnnelikult endast välja oma teise lapse. Mõistsin, et sündida ja sünnitada on võimalik ka ilma valu ja draamata (mõtlen siinkohal “draama” all seda, mida näidatakse Ameerika filmides, kui keegi hakkab sünnitama). Ka surra on võimalik ilma valu ja draamata. Et ka suremine võib olla ilus − nii inimese esimene kui ka viimane hingetõmme võivad olla harmooniline koostöö keha ja hinge vahel.
Meenutuseks, et sõnad “hing” ja “hingamine” on peaaegu kõigis keeltes ühe ja sama tüvega. Vabastav ja holotroopne hingamine on väga head ja kiired vahendid argiteadvuse piiratud rollist vabanemiseks ning oma keha, tunnete ja vaimenergiaga ühinemiseks. Hakkasin ka märkama, et inimesed, kes minu juurde hingamisteraapiasse tulid, kasvasid oma vaimses arengus hoogsamalt kui need, kellega lihtsalt vestlesin või kasutasin muid meetodeid. Pole ime, et hakkasin üha rohkem oma klientidele pakkuma hingamisteraapia seansse ja ka isikliku arengu rühmades kasutama erinevaid hingamisharjutusi ja hingamisseansse. Ka firmakoolitustesse hakkasin edukalt põimima üha rohkem teadliku hingamise praktikaid kui stressi maandamise ja kõigi potentsiaalide avamise meetodit.
Hingamisseansside kaudu sain väga võimsaid vaimseid kogemusi, käisin eelmistes eludes ja tervendasin oma tulevikku, st lõin mõtte ja tundega seda, mida soovisin, ja need soovid hakkasid kiirelt täituma. Kõige olulisem hingamispraktikate juures oli see, et hakkasin ennast kogema vaimolendina, vaimse energiana, kellel on keha. Keegi on kuskil öelnud, et me olemegi vaimolendid füüsilises kehas, mitte inimesed, kes püüdlevad vaimsuse poole. Seda lauset olin enne kuulnud, kuid sellise kogemuse sain ma esimest korda vabastavalt hingates soojas vees. Need kogemused on mind ja mu elu oluliselt muutnud. Eelnevalt käidud eluteel psühholoogina olin veel inimene, kes püüdleb vaimsuse poole, nüüd aga kogesin ennast vaimolendina, st vaimse igavikulise energiana, kellel on seljataga palju elusid. Need elud sisaldasid palju kogemusi, oskusi ja andeid, aga ka palju läbielamisi ja valu.
Kõik sellised hingamiskogemused lennutasid mind Ameerikasse eludevahelise elu vaimset regressiooni ehk hingerännaku hüpnoteraapiat õppima.
Milles seisneb eludevahelise elu hüpnoteraapia olemus?
Eludevahelise elu hüpnoteraapia ehk hingerännaku meetodi on loonud Michael Newton. See koosneb üldjuhul kahest osast ja seansist: vaimsest regressioonist eelmistesse eludesse ja regressioonist eludevahelisse aega − vaimumaailma, kus me oleme enne oma sünde, st kehastusi inimestena. Kui meetodi looja M. Newton töötas tavalise psühhoterapeudina ja hakkas aeg-regressiooni tehnikat kasutama, et selgitada välja häirivate mälestuste või lapsepõlvetraumade päritolu. Ta hakkas koguma klientidelt spontaanseid kogemusi ja kirjeldusi eelmistest eludest ja sellest, mida võiks nimetada eludevaheliseks eluks, ajast, mis jääb meie füüsiliste kehastumiste vahele, ajast, mil me ei ole veel sündinud, kuid valmistusime sündima või kogeme eelmise elu lõppemist ja sellele järgnenud aega. Newton hakkas seda valdkonda hüpnoosi abil teadlikumalt uurima ja kokkuvõtteid tegema.
Newton hakkas juba 15-aastaselt, see oli 1947. aastal tegelema hüpnoosiga. Tema kogemused ja praksis ei olnud mõjutatud new age’i liikumise poolt. Hüpnoterapeudina töötamise algusaastail ei olnud ta kursis tänapäeval kättesaadavate raamatute ja ideedega vaimumaailmast, pigem oli ta tavaskeptik ja teda huvitas üksnes traditsiooniline haiguste ravi, kus ta tõrjus oma patsientide huvi eelmiste elude vastu. Kuni ta jõudis kogemuseni ühe kliendiga, kellel tekkisid füüsilise valu “suurendamise tehnikaga” (et õppida kontrollima valu) kogemused, kus ta tapeti Prantsusmaal I maailmasõja ajal täägiga. Selle tulemusel õnnestus sellel kliendil oma valust täielikult terveneda.
Algselt arvas Newton, et need kujutletavad mälestused tekivad inimese hetkevajaduste, uskumuste ja hirmude kogumist. Mõne aja pärast hakkas ta mõistma, et inimeste sügaval asetsevad minevikukogemused on liiga tõelised ja seostatud, et neid ignoreerida.
Selliste seansside ja kogemuste kasvades komistas ta ühel päeval avastusele (tehes juhendades “vea”), et hüpnoosis on inimesed võimelised kirjeldama ka oma elude vahelist aega, aega, mis jääb kehastuste vahepeale. Kui üks klient oli lõpetanud oma viimase elu – eelmise elu enne praegust elu – kirjeldamise, sattus ta pärast seda kohe vaimumaailma, aega enne oma praegust kehastust, kus ta kohtus oma “hingegrupiga” (endasarnaste hingedega), kogedes ülisuurt meelerahu ja kojujõudmist. Kuna selle kohta ei olnud tol ajal ühtegi raamatut kirjutatud, hakkas Newton oma klientidega sinna eludevahelisse aega viimist eksperimenteerima ja jõudis kogemusteni inimese surematust hingest.
Miskipärast rääkisid tuhanded erineva tausta ja eri religioonidesse kuuluvusega (või ilma igasuguste vaimsete uskumusteta) inimesed suhteliselt sarnastest kogemustest. Michael Newton on oma raamatud kirjutanud üle 7000 juhtumi alusel. Uurimismaterjali kogunedes avastas Newton katse-eksituse meetodil vaimuilma kohta käivate küsimuste esitamise järjekorra, millest kujunes välja eludevahelise elu hüpnoteraapia vaimse regressiooni abil.
Eesti keeles on ilmunud Michael Newtonilt neli raamatut: “Hinge rännak”, “Hinge saatus”, “Eludevaheline elu” ja “Mälestused elust pärast surma” (kirjastus Nebadon). Kõik need raamatud ei põhine arutlustel, vaid on klientide hüpnoteraapia seansside salvestused ja salvestuste kokkuvõtted. Soovitan neid raamatuid lugeda.
Seansi alguses on vajalik osata lõdvestuda, kõrvale panna mõistus ja anda täielik tähelepanu alateadvuse ja üliteadvuse sõnumitele, usaldada esmaseid aistinguid ja tundeid, intuitsiooni ja südant. Vaimse ja füüsilise lõdvestumisega tegeletakse seansi algul põhjalikult. Mõnikord tuleb oskust lõdvestuda ja mõtted kõrvale panna tulla eraldi õppima. Inimesed tulevad vahel enne vabastava hingamise seanssidele ja/või õppima ka lõdvestumist, mediteerimist, oma kujutluste ja alateadvuse sõnumite vastuvõtmist, et osata oma mõistus kõrvale panna, et tulla siis eludevahelise elu regressiooniteraapia seansile. Vahel tullakse pärast eludevahelise elu seanssi mõne aja pärast tagasi, et uuesti kogeda oma hingerännakuid ja olemust sügavamal tasandil.
Lõdvestumast ja üliteadvuse tasandiga kontakti saamast segavad meid tavaliselt allasurutud emotsioonid, sest argimeel teab, et kui me lõdvestume, siis hakkame rohkem tundma ja teadma, kuid me kardame tundeid ja tõde. Kõige suuremad hirmud on inimestel seoses oma mõistuse kontrollist loobumisega. Tänapäeval samastatakse ennast oma mõistusega, elatakse oma mõtete ja meediast tuleva info lummuses. Meedia on muutunud ajuks. Uskumused elu kohta tulevad kaasa kodust-koolist, kultuuriruumi uskumustest ja meediast ning see ongi paljude jaoks “reaalsus”.
Paljud inimesed ei usu eelmiseid elusid ja eludevahelist elu, sest nad ei mäleta neid, aga inimesed ei mäleta ka seda, mida nad tegid kaks nädalat, kaks aastat või kakskümmend aastat tagasi. See ei tähenda seda, et seda aega ei ole olemas.
Üha rohkem sünnib tänapäeval lapsi, kes mäletavad oma eelmiseid elusid, kellel on võime lugeda inimeste mõtteid ning näha nende minevikku ja tulevikku. Üha rohkem hakkavad inimesed teadvustama, et inimesed on sarnased ja igaühel on vali luua iseennast ja oma elu just sellisena, nagu nad soovivad – seestpoolt väljapoole, st ühendades ennast oma alateadvuse ja üliteadvuse väega, oma vaimsete võimetega. Ühe rohkem hakkab selguma tõde, et inimene saab arendada oma võimeid ja et ta ei pea olema sündinud selgeltnägijana, selgelttunnetajana või sensitiivina, vaid neid võimeid saab teadlikult arendada.
Kahju, et seda koolis ei õpetata. Koolis õpetatakse meile raamatute lugemist ja internetis guugeldamist, võiks õpetada ka “inimeste lugemist”, telepaatilist suhtlemist ja enda seest info guugeldamist ehk kanaldamist, st info saamist näiteks minevikus elanud suurtelt õpetajatelt ning ka praegusel ajal ja tulevikus elavatelt õpetajatelt, ning miks ka mitte kanaldada ja suhelda oma parimas võimalikus tulevikus elava tulevikuminaga.
Inimene võib minna selgeltnägija juurde ning küsida ja teada saada oma eelmiste elude kohta, ta võib isegi teada saada seda, et ta on pärit Siiriuselt või elanud Atlantisel; inimene võib kuulata raadiost ühelt kanalilt, kuidas me oleme arenenud ahvist, ja teiselt lainelt, kuidas meid lõid tulnukad. Eludevahelise elu hüpnoteraapia õpetab inimest ise häälestama “enda raadiot” alateadvuse ja üliteadvuse lainele, et teetalainete seisundis võtta vastu sisemisi pilte, tundeid, teadmisi ja tõde. Hüpnoterapeut on siin “ämmaemanda” rollis, kes loob turvalise keskkonna ja märkab, kui “lapsuke” – alateadvuse või üliteadvuse sõnum – jääb “sünnitusteedesse” ehk analüütilisse mõistusesse kinni; või kui meel läheb mujale uitama, siis on terapeudi roll tuua klient tagasi õige kanali juurde tagasi.
Inimese meelt võib kujutleda kolme kontsentrilise ringina, väiksemad suuremate sees. Esimene, kõige välimine kiht esindab argiteadvust, mis on kriitilise analüütilise mõtlemise allikas. Teine kiht on alateadvus, kuhu hüpnoteraapias kõigepealt minnakse ja kus on mälestused kõigest, mis on meiega käesolevas ja eelmistes eludes toimunud. Kolmas kiht, tuum, on üliteadvus, see avab kõrgema mina keskuse, milles me oleme kõrgema jõu väljenduseks. Üliteadvus kannab meie tõelist identiteeti, üliteadvus ei pruugi olla tasand, vaid hing ise. Hing on konkreetses inimeses kehastunud vaim(energia).
Mida eludevahelise elu hüpnoteraapia annab?
Argimeele vaigistumine, kontakt mõtetevaheliste pausidega on juba iseenesest tervendav, kontakt oma ehedate tunnete ja aistingutega on tervendav. Laiema pildi nägemine, taipamine ja kogemine, et me oleme vaimolendid seekord selles kehastuses ja nendes rollides, mis eesmärkidega, ülesannetega ja miks, avardab teadvust. Kui leiame seose oma praeguse elu ja mineviku elude kogemuste vahel, on vabastav, sest me ei pea enam mineviku valu kaasas kandma. Kui saame kogemuslikke vastuseid olulistele küsimustele vaimsest maailmast, vaimsetelt teejuhtidelt, kui õpime eristama oma kõrgema mina, üliteadvuse häält mõistuse häälest, kui laseme ennast juhtida oma vaimenergial, mitte ainult oma mõistusel, siis muutub elu lihtsamaks.
Erinevatel inimestel võib olla erinev motiiv tulla hingerännakule. Tulemiseks ei pea mingit probleemi olema. Vahel huvituvad sellest meetodist lähedase kaotanud inimesed või inimesed, kes tahavad suuremat selgust oluliste muudatuste tegemiseks või arusaamist, kust me tuleme, milleks oleme sündinud, kuhu läheme. Suures leinas või hingeliste traumade korral võivad takistada ajas tagasi minemist allasurutud tunded, siis tuleb kõigepealt oma tunnetega tegeleda, neile piisavalt tähelepanu anda. Sellisel juhul võiks tulla teist tüüpi emotsionaalsele rännakule, vabastavasse hingamisse või TRE-sse ehk traumadest ja stressist vabastavaid harjutusi õppima. Loe lisa: http://www.algallika.ee/elude-vahelisest-elust-hupnoteraapiast-vaimse-regressiooni-abil-tiia-looke/
Kuidas vabaneda vanadest psühhilistest traumadest ja igapäevaelu stressist?
Minu holotroopse hingamise õpetajad Ole Ry ja Susanne Andres Taanist tutvustasid kord mulle veidraid keha värisema panevaid harjutusi, mis imekombel lõdvestasid mind väga lühikese ajaga ning tõid kehasse ja meelde imelise rahu. Organiseerisin seepeale Eestis TRE-instruktorite esimese väljaõppekoolituse ning kasutan nüüd TRE-meetodit oma igapäevatöös klientide ja gruppidega.
Milles seisneb TRE olemus?
TRE meetod ja protsess (Trauma & Tension Releasing Execises) on revolutsiooniline stressi ja traumade tervendamise meetod, mis põhineb kehaterapeudi David Berceli kogemustel ja uuringutel. Tegemist on kindlas järjekorras sooritatud, keha vibreerima panevate stressist vabastavate joogalaadsete harjutustega. Need harjutused vabastavad kehasse pingetena ladestunud üleelamised ja traumad.
Õnnetusjuhtumist või traumast rääkimine toimib ainult ajukoore tasandil, enamik psühhoteraapiaid mõjuvad meie aju keskmisele osale, hõlmates meie emotsioone. TRE-meetod toimib aju kõige vanema osa, ajutüve tasandil, mis tervendab meid väga sügavalt kehasse kuhjunud vanade pingete vabanemise kaudu. See meetod põhineb inimese bioloogilisele ja neuroloogilisele võimele päästa end ise traumadest. TRE on osutunud tõhusaks töömeetodiks nii terapeutidele, psühholoogidele kui ka rahvusvahelistele päästeorganisatsioonidele: neid lihtsaid harjutusi kasutatakse nii tuletõrjes ja päästeametis kui isegi USA armees. TRE-harjutusi õpetatakse lastele koolides ja haiglates.
TRE-meetodi looja dr David Berceli elas maakera eri kohtades, sh Lähis-Ida ja Aafrika sõjakolletes, ning märkas inimestel sarnaseid stressi ja traumaga seotud kehalisi reaktsioone. Lapsepõlves koges ta ka ise vaimseid traumasid alkohoolikust isa vägivaldsuse tõttu. D. Berceli tegi Liibanoni sõjakoldes olles huvitava avastuse: koos teistega pommivarjendis viibides nägi ta, et iga granaadiviske plahvatuse kuulmisega kaasnes kõigil varjendis viibijail ühesugune kehaline reaktsioon — inimesed tõmbusid kössi nagu looted, justkui kaitstes oma kõhtu. Kehakeel oli kõigil sama, seda ei olnud õpitud lapsepõlvekodust ega oma kultuurist. See on instinktiivne viis reageerida hirmu ja ohu korral.
Psühholoogilise trauma taustal on alati stressi loov olukord. Stressisümptomid on selgesti äratuntavad, näiteks hingamise ja pulsi kiirenemine, vererõhu tõus, peavalu, unetus. Kui inimene kohtub suure stressoriga, näiteks satub autoõnnetusse või kaotab äkki lähedase inimese, võib ta saada šoki. Aju ja keha ei saa selle olukorraga kohe hakkama ja reageeringud võivad ilmneda alles mitu päeva hiljem või ka üldse mitte. Sel juhul kapseldub stress kehasse traumana. Häired võivad väljenduda luupainajate, keskendumisraskuse, mälukaotuse või unehäiretena, foobiate ja paanikahäiretena, pideva valvelolekuna. Vabastamata stress viib traumajärgse stressihäireni (PTSD, post-traumatic stress disorder). Näiteks tuhanded Vietnami sõjas olnud sõdurid on teinud enesetapu, kuna nad ei ole osanud toime tulla sõjast saadud traumajärgse stressihäirega.
Keha tahab pärast traumat vibreerida ja väriseda, et vabastada endast kapseldunud energia, kuid mõistus keelab selle. Kui mõistus jääb peale, siis püüab keha leida muid võimalusi ja üheks tüüpiliseks viisiks on lihaste krooniline pingeseisund.
Dr David Berceli loodud TRE-meetod on abivahend, mis aitab vabaneda stressist, hirmust ja masendusest põhjustatud mitmekümne aasta tagused vanad pinged. Keha pingete tekkepõhjused võivad olla minevikus kogetud rasked suhted, valed valikud, koolikiusamine, mis tahes halvustamine või tunne, et “ma ei ole piisav”.
Stressiolukorras tõmbuvad väga paljud lihased kokku ja stressi raugedes avaneb keha täiesti vastupidises suunas. Väga oluline lihasrühm asub puusade piirkonnas, süvalihaseid, eriti psoas-lihast, peetakse “võitle või põgene”-lihasteks ja sellesse jäävad kergesti traumast tekkinud pinged, kuigi stressi tekitanud olukord on ammu möödas. Ka osa joogaõpetajaid peavad väga tähtsaks psoas-lihase lõdvestamise oskust.
Keha tahab hirmu, ärevuse või ohu korral väriseda, kuid kehas nähtavat või hääles kuuldavat värinat peetakse tänapäeva maailmas nõrkuse väljenduseks, see ei ole kõigega hakkamasaava inimese omadus. Värinad ja keha vibreerimine on stressis olles keha loomulik väljendumisviis isegi lihtsalt erutudes või vihastudes. See on keha loomulik viis vabaneda pingest ja pinge tõttu kehasse talletunud kemikaalidest, kuid tänapäeva inimene surub maha nii positiivsest erutusest, innustusest kui ka hirmust sündiva värina.
Värin tähendab harilikult seda, et oht on möödas, kuid kui närvisüsteem ohu järel seda kehalist reaktsiooni ei käivita, siis jääb keha seisundisse, kus aju usub edasi, et stressiolukord kestab. Aju määrab siis keha püsiva valveloleku. TRE stressist vabastamise harjutused on loodud äratama värinamehhanismi kunstlikult, lihtsalt ja valutult. Värin tuleneb puusapiirkonnas olevast tasakaalukeskusest, kust ta kulgeb läbi kogu keha, otsides pingestunud kohti ja neid lõdvestades.
Kõigil on vaba valik, kuidas end stressist ja traumast vabastada. Sageli ei aita rasketest asjadest lihtsalt rääkimine, sest trauma on ladestunud kehasse. Psühhoteraapia ei pruugi alati aidata, kui inimene on end pidevalt kontrollivas valveseisundis. Kuna trauma on kapseldunud kehasse, on hea seda hakata lahti laskma just kehast, kusjuures traumade põhjuseid ei pea teadlikult mäletama ega välja kaevama. TRE-harjutused ei asenda muidugi professionaalset psühhoteraapiat, kuid on väga tõhus abivahend.
TRE-harjutused on lihtsad ja kerged õppida ning kehale väga loomulikud teha, neid võib teha kas või iga päev. Mõned tunnevad, et saavad neist harjutustest energiat, ja on ühendanud need teiste liikumisharjutusega. Tähtis on kuulata oma keha ja tunnetada, millal on aeg vabastada end stressist. Oluline on lasta värinal vabalt liikuda läbi kogu keha ja alistuda sellele. Loe lisa: http://www.voog.ee/tre-meetod-ja-protsess/
Oled loonud Algallika keskuse, kuidas ja miks?
2006. aastal otsisime koos mehega kohta, kus kogu perega suvitada ning kus saaksin ka oma koolitusi ja paastulaagreid pidada. Käisime läbi paljud kohad ja viimane koht, kuhu jõudsime, oli suur mereäärne saaremaine maastik Matsalu rahvuspargis. Väike nõukaaegne elumaja, suur laut, küün, traktorikuur, ait, kuurid, rinnuni hein, okastraadid. Õue peal istudes tekkis nii kummaliselt soe ja kodune tunne. Peatselt tekkis nägemus vaimsest keskusest, kus inimesed istusid terrassil õhtupäikesevalguses rõõmsalt ja õnnelikult söömas-joomas. See nägemus lummas. Lummasid ka kadakad ja päikeseloojang merre. See koht oli palju suurem ja kallim, kuid ka palju inspireerivam kui see, mida esialgu otsisime! Minu ettekujutus ja veidi hiljem täpsemaks joonistunud unistust tundus peaaegu võimatu teostada. Siiski alustasime ehitamisega.
Alustasime teadliku loomisega. Ja kui lõpetasime ehituse esimese osa, siis jätkasime unistamist. Ja siis jätkasime ehitamist. Saime ka PRIA maaelu arengutoetuste fondist toetust Algallika teise osa ehitamiseks. PRIA projektiga lõpetasime 2015 suvel.
Korraldame alates 2008. aastast Algallika keskuses (www.algallika.ee) vaimse arengu koolitusi ja laagreid: paastulaagreid, Teadliku Loomise ja Hingamisteraapia väljaõppekoolitusi, soojas vees hingamisi, teetatervendamise ja vaimsete võimete arendamise koolitusi, ka meeskonnatöökoolitusi, kontserte ja loodusmatku. See esialgne ettekujutus teostus paari aastaga – inimesed istusid terrassil, rõõmsad ja õnnelikud, nautimas üksteise seltsi, hoituna looduse, mugava maja ja imelise atmosfääri poolt. Nüüd on unistus luua siia aastaringselt toimiv tervisekeskus kus saab terveneda ja areneda uudsete ja efektiivsete meetodite abil.
Milline on paastumine olulisus ja olemus?
Olen tegelenud paastumisega ja seepärast korraldanud igal aastal Algallika keskuses paastulaagreid. Siin on olnud mulle eeskujuks Lena Kristina Tuulse Rootsist, kes on Algallikal viinud läbi Hawaii meetodil paastumist ja soolepuhastust. Lena Kristina Tuulse, hingamisterapeut ja psühholoog, on mulle eeskujuks olnud ka oma vaimse arengu keskusega Rootsis, mis mind on inspireerinud looma Algallika keskust Matsalu rahvuspargis.
Nii vaimne kui ka füüsiline paastumine põhineb teadlikkusel või teadlikkuse taastamisel. Kui meie tähelepanu on jätkuvalt meist endast väljaspool ja asjadel, mis kõik on vaja kiiresti ära teha, siis on raske olla teadlik sellest, kuidas me ennast oma kehas tunneme ja mida meie keha vajab.
Enne toidust loobumist võiks rääkida paastumisest laiemas mõttes – kõnelemise paastust ja infopaastust –, et iseendaga rohkem sügavuti suhelda. Siin on variandid välise info ja suhtlemise piiramisest kuni täielikult loobumiseni mõneks ajaks, et endast rohkem teadlikumaks saada ja end hingeliselt laadida. Üha olulisemaks muutub “paastumine” (üle)töötamisest ning internetist ja meediakanalitest, et tulla tagasi teadliku ja eheda suhtluse juurde pere ja sõpradega.
Milleks loobuda toidust? Nälg on olnud inimkonna vana vaenlane, aga selle vastand – ülesöömine emotsionaalsetel põhjustel ja elavast energiast tühi toit on saanud inimkonna uueks vaenlaseks. Paastumine on üks maailma vanimaid ravivõtteid, mis aitab puhastada keha ja hinge, lisab elujõudu ning soodustab loometegevust. Paastu võiks võrrelda kirurgilise sekkumisega. Paul Bragg on nimetanud paastumist ilma noata operatsiooniks. Paast tugevdab immuun- ja närvisüsteemi ning takistab enneaegset vananemist, mille üks põhjus on rakkude saastumine laguainetega. Põhjalik puhastumine uuendab rakke ja parandab nende ainevahetust, ennetades seeläbi ka kasvajate tekkimist.
Algallika keskuses on kavas läbi viia aastaringselt tervise ja paastulaagreid, erineva raskusastme ja eesmärgiga, ning vaimsete praktikate koolitusi, kus õpitakse sõbraks saama oma sisemaailmaga, et osata ennast ja oma keha rohkem kuulata, et õppida Teadlikult Looma seda mida soovitakse oma elus kogeda.
Millistel juhtudel võiks inimene just neid meetodeid kasutada? Mis on nende eelis ja tõhusus võrreldes teiste teraapiatega?
TRE sobib kindlasti vanade psüühiliste traumade ja kehaliste pingete vabastamiseks, aga igapäevaelu stressi korral. Paljud inimesed ei ole võimelised rääkima vanadest traumadest, nende jaoks on TRE kõige sobivam tehnika need vanad traumad oma kehast lihtsalt “välja raputada”. TRE-meetodit sobib teha ka enne vaimseid rännakuid ja hingamisseansse, see mõjub lõdvestavalt ja aitab vabaneda igapäevaelu stressist ja mõistuse poolt toodetud muredest ja hirmudest.
Eludevahelise elu hüpnoteraapia vastab rohkem eksistentsiaalsematele küsimustele, nagu milleks ma oleme sündinud, kust ma tulen ja kuhu lähen, mis on mu elu ülesanded või kus on mu aktuaalsete probleemide juured jne.
Paastulaagrites, mahlapaastu ja soolepuhatuslaagris võiks osaleda 1-2 korda aastas, et vabaneda kehasse talletanud vanast taagast ja liigsetest kilodest, et silmad jälle särama hakkaksid ja õige suund jälle käes mida süüa ja kuhupoole edasi liikuda.
Kuidas aitavad need teraapiad kaasa näiteks inimsuhetes?
Igasugune sisemine rahunemine, selgus ja parem kontakt oma keha, tunnete ja vaimuga, arusaamine, miks ma siin olen ja miks midagi teen, loob ka parema kontakti teiste inimestega. Meie “välised suhted” teistega on enamasti meie sisemaailma pingete või harmoonia peegeldused.
Millest saavad inimese hädad alguse?
Inimene ei kuula ennast, sest inimene ei kuula oma südant, vaid mõistust. Laseb end juhtida teistel, sh teiste poolt endale pähe pandud mõtetest, seab teised inimesed, koolis õpitud teadmised ja autoriteedid iseenda tunnetest, uudishimust ja tunnetusest kõrgemale. Inimene allub ühiskonnas ja ühisväljas domineerivatele ja argimõistusest tulevatele hirmudele ja elu pärssivatele uskumustele. Meie elu ja tunnetust pärssivad uskumused pärinevad nii meie isikliku eluloo kogemustest ja otsustest, geneetilisest pagasist, st vanemate ja vanavanemate jt kogemustest, kollektiivsest teadvusest ehk ajaloolistest kogemustest ja eelmistest eludest.
Millised on need igapäevased harjutused või praktikad, mida iga inimene saab teha, et tervena püsida?
Meie füüsiline keha vajab iga päev liikumist ja vaimne mina vajab neid kogemusi, mille pärast ta on siia kehastunud. Sisemise seisaku tunne või negatiivsed emotsioonid räägivad, et vaimne ehk kõrgem mina soovib edasiminekut, lahendust või uusi kogemusi. Mulle meeldib Anthony Robbinsi väide, et inimese tugevalt negatiivseid emotsioone saab võrrelda kärbsega olukorras, kus kärbes ennast vastu akent tagudes endale haiget teeb, selle asemel et lennata lahtisest aknast välja.
Seega tuleks kuulata rohkem nii oma keha kui ka vaimu. Mida vajab minu keha täna? Mida ütleb mulle minu vaimne mina? Mida soovib kogeda minu tunnete mina? Alati saab midagi teha oma füüsilise mina heaks, oma tunnete mina heaks ja kuulata oma vaimset mina. Lisaks mõistuse mina, keda tavaliselt kuulatakse liigselt. Ka mõistust peab kuulama ja temaga koostööd tegema, kuid mitte teiste mina-aspektide arvelt.
Head on igapäevarituaalid oma keha, hinge ja vaimu tervena hoidmiseks. Regulaarsed jalutuskäigud või mis tahes kehalised treeningud, vannis soojas vees või duši alla lõdvestumised, meditatsioonid ja vestlused olulistel teemadel peres, sõpradega, vaimsete õpetajatega, vaimsete raamatute lugemine, iseenda kogemuste üle mõtisklemine, elava tule ääres istumine, looduses viibimine. Mind aitavad palju puud, seisan seljaga oma lemmikute vastas ja taastan nii kiirelt jõu ja tasakaalu. Tervislikult toitumine on keha jaoks oluline.
Kui ollakse haigestunud, siis võiks tunnetada, millisest meetodist võiks kasu olla (isegi kui sa ei tea, mida see endast täpselt kujutab, usalda, kui märkad end sellele mõtlemast või nägemus- või kuulmisvälja korduvalt sattuma). Millesse või kellesse sa tegelikult usud, kes või mis asi võiks sind aidata. Usun, et iga haiguse jaoks on oma taim, meetod, “inimene/terapeut”, kes saab aidata või vähemalt leevendada ja aidata mõista haiguse olemust.
Mida soovitad inimesele ta elueesmärgi äratundmiseks?
Mõtiskleda selle üle heades mõtlusseisundites, vabastavat või holotroopset hingamist, hingerännaku seansse, igapäevast mediteerimist ja mõtisklemist, teetatervendamist.
Miks tahad inimesi aidata?
Olen kõigest sellest, mida õpetan ja teistele pakun, ise kasu saanud ja vaimselt kasvanud ning soovin seda kõike ka teistega jagada. Teiste aitamine tähendab ka pidevat õppimist, sest kõik on erinevad, igaühe kogemus ja probleemid on omanäolised ning igalt inimeselt ja tema loost on midagi õppida. Samas näed kogemuse kasvades kiiremini varjatud seoseid ja suudad paremini inimest mõista.
Mis on kõige olulisem, mida töö terapeudina on sulle õpetanud?
Terapeuditöö on mulle õpetanud austama ja tunnustama iga inimest nii, nagu ta on, ning nägema, et kõigel on põhjus. Väga tänuväärne ja põnev on aidata leida põhjuseid, miks teatud olukorra või tervisega on just niimoodi lood või mis aitaks sel juhul kõige kiiremini ja paremini. Vahel aga ei olegi oluline, mis on põhjustanud selle, mis on, sest nii nagu tervenemisel, on ka haigusel või probleemil vahel palju põhjuseid. Olen kogenud, et inimesed võivad väga kiiresti areneda, tornaadona oma elus edasi minna, jättes seljataha vanad mõttemustrid või ahistavad suhted või töö. Olen väga rõõmus, nähes oma klientide kiiret edasiminekut, rahulolu ja õnnetunnet pärast raskeid aegu. Oskan ka õppida paigalseisust või tagasilangustest, sest kõik kogemused on vajalikud.
Millised on need elutõed, millest sa oma igapäevaelus lähtud?
Mis on elutõde? Ei mõista seda mõistet täpselt, aga vastus tuleb, et tunnustada ennast sellisena, nagu olen, ja teisi sellisena, nagu nemad on. Ajada oma asja, st kuulata ennast ja lasta teistel teha seda, mida nemad tahavad. Muidugi sekkun, kui sisemine häirekell hakkab helisema − kui on vaja kedagi kaitsta või korrale kutsuda. Prioriteet on areng, nii enda kui ka lähedaste inimeste areng eelkõige.
Milles seisneb sinu jaoks õnne olemus?
Õnn on teha seda, mida tahetakse ja nii palju, kui seda teha tahetakse. Aga vahel tuleb õnn takkajärgi – inimene saab aru et see mida ta luges õnnetuseks on hiljem hoopis õnn! Õnn on, kui lähedased on õnnelikud. Õnn on ka, kui saab end kellegi rinnal tühjaks nutta. Õnn on kui taipad et saad oma meeleseisundeid ja suhtumist ise muuta. Õnn on, kui saad ennast teostada ja see toob teistele rõõmu. Teatud mõttes on õnn ikkagi otsustus et oled õnnelik. Õnn on olemas olla ja õnn on sellest aru saada, et oled õnnelik.
_________________________________