Tiia Lõoke, ajakirjas Tervis pluss, juuni 2010.
Positiivne mõtlemine sarnaneb sageli olukorraga, kus kõht süüakse suhkrut täis ja siis selle tulemusel tekkinud vistrikutega minnakse kosmeetiku juurde. Sellise protseduuri nagu ma olen ilus, ma olen sale või ma olen edukas mõju ei kesta kaua ja nii pendeldatakse „positiivsusest“ tagasi jälle „negatiivsusesse“. Stessis inimene haarab kinni igast „õlekõrrest“. Ahvatlustena olukorrast pääsemise nimel tunduvad ühtäkki asjad, mis aitavad mõtted mujale viia või pakuvad hetkelist rõõmu.
Mõnel tekib tõmme külmkapi ukse, alkoholi või ettejuhtuva eneseabi raamatu poole. Mõni käib korra psühholoogi juures, ostab ilusa pluusi, meigib ennast ja vaatab peeglisse: peeglike, peeglike, kes on kaunim kogu maal.
Me elame aga polaarses maailmas. Siin on meil hea ja halb, soe ja külm, ilus ja kole. Inimesed on head ja halvad, edukad ja luuserid, rikkad ja vaesed, õnnetud ja õnnelikud. Küsimus on identiteedis ja uskumustes. Kes me oleme? Kes ma olen täna?
Loovuse uurijad nendivad, et teadlikolemine paljudest vastanditest korraga rikastab tohutult loovprotsessi ja tulemust. Nendeks vastanditeks võivad olla vastandlikud ideed, kontseptsioonid, ettepanekud, nähtused. Sellist vastanditest üheaegselt teadlikolemist nimetatakse “Jaanuse protsessiks”. See nimetus tuleneb Rooma jumala Januse korraga erisuundadesse vaatavatest nägudest. Tegemist on paljude vaatenurkade alt vaatlemisega või koguni vaatenurgata, hinnangutevaba vaatamisega.
Üheks polaarsuseks meie sees on ohver või nartsissist. On hea saada ka neist teadlikuks. Või nende polaarsuste vahel pendeldamisest. Kord usume et oleme kõikvõimsad ja imetleme end ja oma saavutusi, siis aga võime tunda et meil pole üldse mõju ja meile tehakse liiga, tunneme end masendunud ja lõksus olevat, mis laiemalt vaadatuna on ka üks nartsissismi ilming.
Maailmas nii palju enesetõestusest või imetlusest lähtuvat loomist ja kaasloomist. Vaatamata sellele, et kas loomine on lähtunud kas „positiivsetest“ või „negatiivsetest“ mõtetest, tulemus võib viia ikka samasse kohta – arutusse rabelemisse ja rahulolematuseni.
Rahunedes alguspunktini jõudes aga näeme, kuidas me ise oleme löönud veeklaasis oleva vee vahule.
Teadlikkus ja rahunemine on veel suurem loomejõud ja energia kui positiivsed mõtted. Kindlalt oma teel käija ei pea end muutma positiivsemaks, ta lihtsalt kulgebki õnnes ja rahus. Teadlik olemine ja teadlikkuse laiendamine tervendab iseenesest mistahes probleemi ja olemise tasandit. Positiivne või negatiivne mõtlemine räägib mõtete sisust, kuid tähtsam veel on teadlikkus mõtlemisprotsessist endast, täpsemalt selle sügavusest või laiusest, ruumist selle ümber. Miks muidu nii paljud inimesed maailmas õpivad mediteerima ja üritavad kogeda mõtetevaba rahu ja õnnetunnet, puhast olemise rõõmu.
Kuid muidugi on enesetunne märksa parem kui usume end olevat suurepärane inimene ja mitte ebaõnnestunud luuser. Seega on tähtis ka mõtete sisu. Igal mõttel on loov energia. Me oleme oma elu ja enesetunde loojad.
Inimesed küsivad, kas meie mõtted lähtuvad argiteadvusest, alateadvusest, kollektiivsest alateadvusest või üliteadvusest ehk meeltevälisest tajust? Selle teada saamiseks on vaja eelkõige sügavalt lõõgastuda ja võtta kõrvaltvaataja hoiak iseenda ja oma mõtete suhtes. Palju raskem on olla seisukohavaba teiste inimeste suhtes, st mittekiindunud oma vaatenurka, mille läbi me teisi tajume. Samas ei saa me eitada, et oleme niivõrd mõjutatud süsteemist, kuhu me kuulume, et oma veeklaasis vahutava vee maharahustamine keset tormi võib näida lausa võimatuna või kangelasteona.
Kui julgeme sügavalt lõõgastuda ning jaatada oma mõtete-tunnete virvarri. Lihtsalt kohal olles iseenda jaoks ning avardades oma taju, vaatenurki ja settida, lahti lasta polaarne tavateadvus, kasvõi hetkekski, oleme teel õnnetundeni. Pange tähele oma mõtteid. Lihtsalt järgnege neile, kuhu iganes need võivad viia. Lihtsalt jälgige, kuidas need tulevad ja lähevad.
Esitage endale üks küsimus ning olge valvas, et märgata, mis juhtub kohe pärast seda, kui see küsimus küsida. Kust tuleb minu järgmine mõte?
Tähelepanu pööramine on väga oluline, sest see toob välja tühimiku – mõtetevahelise ruumi. Tühimik on puhas teadlikkus. See võib olla põgus, kuid see on olemas. Argiteadvuse mõtetest “tühi ruum” mõjutab ja tervendab meid sügavuti ja loob kontakti algallikaga iseendas. Sellega, kes me tõeliselt oleme. Ja kui lihtne ja hea on siis mõelda positiivseid mõtteid, sest need tulevad lausa ise ja rõõmuga. Siis pole vaja enam muretseda oma negatiivsete mõtete pärast.
Argimõtetest vabast “tühjusest” ilmunud mõttel, kujutlusel või soovil on suurem võim ja vägi. Mida rohkem ruumi ja aega anname me ühele mõttele, seda võimsamalt see loob. Mida iganes.