Sünni mõju Sinu elule

Tiia Lõoke, 2009

Enamik hingamistöö koolkondade esindajad usuvad et meie sündimise viisil, raseduse ja sünnile järgneval ajal on suur mõju meie edaspidisele elule. Et sünd mõjutab seda, kuidas me tajume elu ja käitume. Paljude inimeste jaoks on sünd olnud kõige traumeerivam kogemus, mida nad oma elus on kogenud.

Seepärast on eriti hea meel tõdeda ja minul ka isiklikult kogeda olnud et Eestis on hakatud sündimisele palju pehmemalt ja armastavamalt lähenema, nii et tänapäeval saavad lapsed siia ilma palju teadlikumalt, kergemalt ja sujuvamalt sündida kui mitmeid aastaid tagasi.

Üheks põhjuseks miks loodet ja vastsündinut pikka aega peeti tundetuks ja mäluta pambuks, oli veendmus et ta ajukoor ei ole sündmuste kogemiseks ja salvestamiseks veel piisavalt küps. Nüüdseks on tõestatud et lootel on hästi väljaarenenud ajufunktsioonid juba kahekümnendast rasedusnädalast alates, loote ajalaineid reageerivad visuaalsetele stiimulistele, puudutustele ja helidele, mis kinnitab seda, mida kõik tulevased emad ja isad tegelikult juba teavad, et veel sündimata lapsega on võimalik suhelda. 2001 sai Ameerika neuroteadlane Eric Kandel Apylysia mälumehhanismide uurimise eest füsioloogia Nobeli preemia. Aplysia on meres elav tigu, kelle organism on vastsündinud lapse omast võrreldamatult palju primitiivsem. Põhjalikud looteuuringud on näidanud et loode on juba sünnieelses staadiumis äärmiselt tundlik.

Läbi vabastava hingamise ja läbi holotroopse hingamise on avastatud juurdepääs väga varajastele lapsepõlve ja sünni kogemisele ning ema üsas kasvamise kogemusele ja isegi sellele eelnenud ajale.

Hingamisteraapia seansil taas kogetavatel mälestustel, aistingutel ja spontaansetel teadmistel on väga tervendav mõju, sest neid kogemusi ainult ei tuletata meelde, nagu tihti juhtub verbaalses teraapias, vaid neisse kogemustesse regresseerutakse koos emotsionaalsete ja füüsiliste aistingutega, kusjuures samal ajal säilib kogejal ka teine roll – täiskasvanule omane küpsus ja teadlikkus, ajaline ja ruumiline perspektiiv, keskendatus ja vastupidavus, lisaks terapeutiline keskkond usaldusväärse toetusega hingamisterapeudi poolt. Kui traumaatilised mälestused on täielikult ja teadvustatult läbi kogetud ja uuel viisil integreeritud ei avalda need enam igapäevaelule negatiivset mõju. Hingamisteraapia mõte on, et kõik hingamisseansil esilekerkivad sümptomid ja traumeerivad mälestused vabastatakse rakumälust ja juhtunu saab uue suhtumise või terviklikuma teadlikkuse osaks.

Sündimine läbi kitsa sünnikanali võib kesta tunde ja mõnikord koguni mitu päeva. Enamus inimeste sünde võib võrrelda kui tihkest kummist pudelikaelast läbiminekut, kusjuurest tagasi minna ei saa ja vaevalisel edasiminekul ei näi lõppu tulevat. Välja saades ootab eest aga ligi 20 C külmem kliima, ere valgus, teravad helid, nabanööri kohesest läbilõikamisest tingitud äkiline sissehingamine (sest nabanöör ei varusta loodet enam hapnikuga), mis põhjustab kopsudes teravat valu. Kuid on ellujäämiseks vajalik et hakatakse koheselt hingama enda hingamisaparaadiga – kiiresti ja võimsalt iseenda kopsudega. Lisaks suu, ninaõõnsuste ja silmade kallal manipuleerimine – nende puhastamine, ja mis kõige hullem: eraldamine soojast ja turvalisest emast, kellega 9 kuu jooksul koos kasvati. Vahel eraldati beebid koguni mitmeks päevaks või nädalaks, „sest ema vajas puhkust“. Loomadel emast lahutamine kohe peale sündi viib enamasti selleni, et ema ei võta enam poegi omaks. Sellega seoses on tehtud väga palju uuringuid. Tramaatiline või traumaatilisena kogetud sünd võib tekitada läbi elu kestva üksinduse, mahajäetuse või reetmise tunde ka hirmu, et ma pole kellelegi vajalik.

Sünni traumaatiline kogemine võib olla põhjuseks, miks me elus sageli pelgame ette võtta suuremaid muudatusi ja pigem elame vanade harjumuste küüsis, sest iga suurem muudatus meenutab mingil määral meile sündimist ja emast eraldamist peale sündi. Me kardame teha julgeid samme, sest alateadvuses on hirm, et me saame (jälle) haiget.

Austraali teadliku hingamise õpetaja Colin Sisson arvab et sünnitrauma võib olla üheks põhjuseks, miks inimesed hommikuti voodist välja ei saa. Voodi meenutab justkui emaüsa. Kui sünni ajal tehtud järeldus maailma kohta oli negatiivne, siis sellest hetkest peale kanname endas tunnet, et maailm ei ole eriti meeldiv paik. Me lülitame välja tule, poeme teki alla, meie keha temperatuur tõuseb ja meie tajume jälle emaüsas olemise turvalisust. Paljude jaoks mõte, et me peame hommikul jälle voodist tõusma ei ole meeldiv, kuna alateadvuses mäletame sünnitraumat seoses väljatulekuga emaüsast. Sellisel juhul aitavad hommikul tõustes teadlikud mõtted uuestisünnist, kus me ärkamine/ sünnime turvalisse ja lõdvestavasse maailma. Ka pärast soojast vannist või dushi alt välja tulles (kus võib kergesti tekkida külmatunne ja vastumeelsus) võib ennast toetada mõtetega et astud nüüd turvalisse ja rõõmsasse maailma, kus sa oled täielikult vastuvõtetud ja oodatud. Selle jaoks on väljatöötatud soojas vees hingamise meetod. 

Erinevate sünnimustrite mõju elule

Meie kogemused sünniprotsessi käigus kujundavad olulisel määral selle viisi kuidas me edaspidises elus suhtleme teistega. Näiteks hirmutunne suhtlemise ees võib pärineda ka suhtest ämmaemanda või arstiga kui liig autoritaarse inimesega sünnituse käigus. Nabaväädi liiga järsk ja ootamatu eemaldamine võib tekitada vastsündinus shoki, millest tulenevalt tema alateadvusse salvestub järeldus et kedagi ei saa usaldada, inimesed tekitavad valu. Järsk temperatuuri muutus tekitab külmavärinaid, mis ilmneb tavaliselt ühe esimese blokina, mida kogetakse ja vabastatakse hingamisteraapia seansil.

Keisrilõige või stimuleerivate ainete või valuvaigistitega liialdamine sünnitusel võib hingamisseansil esile tuua järgmised sümptomid: tuimad kehaosad, minestusseisnud, arstirohu lõhnad, maitse. Liigse valuvaigistavate ainete manustamise tulemusel võib inimene edaspidises elus hakata rohkemalt tarvitama alkoholi, kohvi või narkootilisi aineid, tunda hirmu kõrguste ja kõrgelt allakukkumise ees. Muidugi võib olla kohvi või narkootikute tarbimisel ka teisi põhjuseid.

Keisrilõike mõjul, kuna üleminek emaüsast väliskeskkonda on palju kiirem, võivad inimesel edaspidises elus tekkida raskused toime tulla järk-järguliste protsessidega. Nad võivad oodata et neid vabastatakse rasketest situatsioonidest ega võta initsiatiivi probleemide lahendamisel, neil võib jääda puudu võimest võtta vastutust oma elu eest või elus edasijõudmise eest. Neil võib olla sõltuvus saada rasketes olukordades abi mujalt. Neil võib olla tunne et nad on kõrvale viidud enda teest, et peavad jätma oma töö lõpetamata. Nad võivad olla hirmul et nende panust ei märgata. Neil võib olla suur soov leida see üks ülesanne mis neid rahuldaks.

Stimuleeritud sünnitegevuse mõjul võib olla lapsel ja emal hiljem raske leida suhtlemisel kompromisse ning nagu ütleb Sondra Ray ja Bob Mendel, nad võivad visalt nõuda, et initsiatiivi ning otsused võtaks vastu partner ning et see partner räägiks pärast neile augu pähe, et midagi teha. Sünnitegevus sellisel viisil on alustatud kellegi teise tahtmise järgi. Nii sündinud inimesed tavaliselt ise ei vali ning sellega kaasneb tavaliselt viha ning ärritus isegi siis, kui tulemus neid rahuldab. Indutseeritud sünnituse puhul tuntakse pahameelt kui teised tungivad nende ruumi. Nad võivad piitsutada end tagant kiiremini edasi liikuma.

Tuharseisus sündinud lapsed kardavad tavaliselt teistele haiget teha, nad arvavad et nad mõtlevad valesti või teistmoodi kui teised. Kuna ema tunneb sünnituse ajal valu ja laps tunneb et tema seda põhjustab, võtab ta endasse süütunde, millest tuleneb edaspidi hirm kellelegi liiga teha. Sageli leiavad nad, et on teiste arvamustega vastuolus. Kuid kangekaelselt võivad nad tahta teha asju omal viisil isegi kui see osutub raskemaks viisiks kui teistel.

Enneaegne sünnituse puhul pannakse lapsed tavaliselt klaasist inkubaatorisse, mis tähendab täielikku eraldamist emast. Need lapsed tunnevad ennast väga hüljatutena. Nendel inimestel võib hiljem raske pääseda „energeetilisest klaas-seinast“ enda ja teiste vahel. Nad võivad nõustuda ükskõik milliste suhetega – peaasi, et mitte üksi olla, nad lihtsalt tahavad vältida üksinduse tunnet.

Nabanöör ümber kaela võib põhjustada hirmu läheduse eest. Need inimesed võivad soovida pühenduda mingile tegevusele või suhtele, kuid kaks sammu enne seda võivad sellest loobuda, tundub et nad ei osale täiel määral elus. Neil on kalduvus muretseda enne igat tähtsat sündmust (sest see näib „ohustuvat elu “). Neil on justkui süda ja pea eraldatud – neil on raske väljendada on tundeid. On märgatud, et nendel inimestel on suured probleemid kurguga ning nad ei armasta kõrge kaelusega riideid. Mida hirmsamat ja raskemat olukorda nad oma elus kogevad, seda rohkem kipuvad tõestama et saavad sellega edukalt hakkama.

Tangsünnituse läbi teinud inimesed tunnevad et elu survestab neid. Nad võivad olla passiivsed ja alandlikud, kuid ka maailma peale väga vihased ja agressiivselt plahvatada, sest neile tekitati sündimise ajal palju valu, neil polnud selle üle mingit kontrolli. Nad võivad kannatada peavalude ja neurooside käes. Nad võivad tunda põhjuseta tugevat süütunnet või ebaõigluse tunnet, neil on suurem kalduvus sattuda millestki sõltuvusse. Neil on hirm et nauding muutub paratamatult valuks. Nad võivad alustada edukalt mingi projektiga, kuid mingil hetkel saab jõud täitsa otsa ja see tuleb teistel lõpetada. Nad võivad teisi tagant sundida sellisel viisil mis teeb nad väga ebapopulaarseks juhiks.

Tähtsad ei ole mitte välised sündmused vaid millise järelduse oleme teinud neist sündmustest. Võib olla väga kerge sünnitus, kuid laps on teinud sellest väga negatiivsed järeldused. Kuid võib olla ka vastupidi. Üle elades rasket sünnitust, võib sellest teha küllaltki positiivse järelduse.

On tähtis teada et saab muuta oma uskumust ja kogemust nii sündi kui surma. Hingamisterapeut Binni Dansby on pühendanud oma elu ekstaatilise sünni õpetamisele, kus eriti naisi õpetatakse suhtuma sünnitusse kui rõõmsasse ja kergelt sujuvasse üleminekusse ja avanema sellele kui ülimalt ekstaatilisele kogemusele. Artikli kirjutaja on kogenud seda omal nahal, et see on võimalik.

Paljud vaimsed õpetajad õpetavad ka surma ja suremisse samasugust suhtumist, st et ka surma saab õppida suhtuma teadlikumalt ja rõõmsamalt kui ühest olekust teise üleminekusse, kui pühasse ja ekstaatilisse kogemusse. Meil tuleb õppida nii sündimise kui ka suremise kunsti!

Vabastav hingamine ja holotroopne hingamine

Hämmastav on asjaolu et maailma eri paigus avastasid kaks meest umbes ühel ja samal ajal suhteliselt sarnase tervendavalt mõjuva hingamise meetodi. Need kaks meest olid Leonard Orr Ameerikas, keda võib pidada vabastava hingamise (rebirthingu) loojaks ja kelle õpetusest on välja arenenud praeguseks palju erinevaid hingamiskoolkondi ning Stanislav (hiljem Stan) Grof Tsehhoslovakkias, kes avastas holotroopse (st „terviklikkuse“ suunas liikuva) hingamise ning kes on ka üks transpersonaalse psühholoogia loojatest. Stan Grof on kirjutanud mitmeid mahukaid raamatuid oma uuringutest muutunud teadvuseseisundite kohta, tulevikupsühholoogiast ja holotroopsest hingamisest, mis on nüüdseks ka eesti keeles ilmunud.

Teadvuse baasmustrid

Stan Grofil, kes psühhiatrina uuris algul LSD-teraapiat ja selle mõju hingamisele, õnnestus hiljem kui LSD-teraapia keelustati, leida tugevaid seosed hingamise ja tervendavate teadvuse seisundite vahel, ning hakkas seda praktiseerima oma patsientidega. Ta leidis seose raseduse ja sünnituse kulu ning käitumise vahel edaspidises elus.

Stan Grof toob välja 4 teadvuse baasmustrit, mis tekivad emaüsas raseduse algusest kuni sünnihetkeni. Ta avastas et emotsionaalseid mälestusi ei säilitata alateadvuses mitte isoleeritud mosaiigina, vaid komplekssete kooslustena. Ta nimetab neid coex-süsteemideks (kondenseerunud kogemuste süsteemid – systems of condensed experience). Iga coex-süsteem tugineb sünnitrauma teatavale aspektile, kuid iga tüüpiline coex-süsteem ulatub ka palju kaugemale kui sünnitrauma ning selle sügavamad juured on seotud mitmesuguste transpersonaalsete nähtustega nagu kogemused eelmistest eludes ning arhetüüpsed ja kollektiivsest teadvusest pärinevad kogemused C.G.Jungi mõistes. Kondenseeritud kogemuste süsteemid mõjutavad meie igapäevast elu, seda kuidas me iseennast ja teisi tajume, kuidas me ennast tunneme ja mida me usume maailma kohta.
Neli teadvuse baasmustrit Stan Grofi järgi

Esimene teadvuse muster
Esimene muster sarnaneb algse emaüsa sees kasvamise kogemusega enne sünnitegevuse algust. Loode ei ole veel teadvel mingitest piiridest ega erista sisemist välimisest. Selles teadvuse mustris võime kogeda piiritut ühtsust kogu maailma või kogu universumiga, võime hõljuda ja lennelda ringi galaktikas. Hingamisseansil võime kogeda samastumist ookeaniga, veeloomadega, võime kogeda visioone emakesest loodusest, erinevatest maastikest, aegkondadest ja rituaalidest.

Kui lapse elu ema üsas ei ole rahuldav, näiteks tarvitab ema alkoholi või tahab teha aborti, siis võib laps tunda ennast selles suures süsteemis üksikuna ja ohustatuna ning suureks kasvades tunda, et maailm ei ole just kõige sõbralikum koht.

Teine teadvuse muster
Teist coex-süsteemi ehk teadvuse mustrit võib kirjeldada kui kosmilist kuristikku langemise ja väljapääsmatuse seisundit. Sellel on seos bioloogilise sünni algfaasiga, kus me tunneme nagu hiiglaslik keeris hakkab meid endasse tõmbama. Hingamisseansil võime kogeda nagu kogu maailm hakkaks meid meid alla neelama. Kui bioloogilise sünni esimene staadium on täielikult alanud, siis emaka kontraktsioonide tõttu tunneb loode perioodiliselt survestumist, kuid emakakael ei ole veel avanenud. Sellele seisundile on iseloomulikud suremise tunne, hulluksminemise tunne ja tunne, et tagasipääsu ei ole. Selle sünnistaadiumi taasläbielamisega võivad kaasneda kujutluspildid loomadest, inimestest ja mütoloogilistest olenditest, kes kogevad väljapääsmatuid lõputuna kestvaid olukordi (vangina vanglas, kinni keldris, Jeesusena ristil jne).

Selle teadvuse mustri mõjuväljas elades ei suuda me elus ega inimeksistentsis näha midagi positiivset, sest side jumaliku dimensiooni ja mõtestatusega näib olevat katkenud. Elu näib kui absurditeater, farss. Selles meeleseisundis tundub eksistentsialism olevat ainus õige filosoofia. Grof viitab Jean Paul Sarte’le ja Samuel Beckettile, kelle elu ja looming kulges selle maatriksi mõju all. On täiesti loomulik, et kui inimene selle psüühika aspektiga silmitsi satub, et teki tal suurt huvi sellele lähemalt silma vaadata. Ja ometi just sellele seisundile alistumine ja selle täielik tunnustamine on kiireim viis selle olukorra vabastamiseks. Selle kondenseeritud kogemuste süsteemi mõju võib ohvri teadvuseks nimetada.

See, mida loode selles staadiumis tunneb, mõjutab edaspidises elus tema suhtumist väljapääsmatutesse olukordatesse. Kui valuhoogude ning sünnikanali avanemise periood kulgeb normaalselt, siis inimesel väljapääsmatuid olukordi ei tule ja kui tuleb, siis leiab ta alati väljapääsu. Tal ei tule mõttessegi enesetapumõtted. Klaustrofoobia, hirm kinnises ruumis viibimise ees, on tõenäoliselt pärit sellest perioodist.

Kolmas teadvuse muster

Kolmas teadvuse muster on surma-uuestisünni võitlus. See coex-süsteem on seotud perioodiga, kus emakakael avaneb ning loode surutakse läbi sünnituskanali peadpidi vaagnasse. Loode liigub nüüd sünnituskanalis edasi, millega võib kaasneda mehaaniline surve, valu, hapnikupuudus ja lämbumise tunne, ärevus. Kui lisanduvad mitmesugused komplikatsioonid, võib vaja minna instrumentide kasutamist või keisrilõiget. Hingamisseansil selle maatriksi tervendamisel võidakse kogeda võitlusega seotud steene, sõdasid, revolutsioone, loodusjõududega heitlusi, tohutu energia vallandumist, vulkaanilisi purskeid, jne. Võitlus või võimalik surm – siin võetakse kokku kogu oma jõud, koondatakse kokku kogu oma energia. Sellest kogemusest võib jääda domineerima järeldus et elu on võitlus. Edasine elu kulgeb seejärel justkui pideva võitlusena. Võidakse otsustada et mitte kedagi ei saa usaldada, isegi mitte oma ema. Endaga kaasas kandes sellele staadiumile omaseid tugevaid tundeid, otsustab inimene et headus ja kurjus on lahutamatud. Enamik inimesi veedavad oma elu just selles mustris – võitluse teadvuse tasandil.

Neljas teadvuse muster

Neljas teadvuse muster on seotud surma-uuestissünni kogemusega. See on seotud sünnikanalist väljutamise hetkega. Kogetakse vabanemist ja väljapääsu lõpmata suurde ruumi. Kui stess külmast, valgusest, helidest ja muust laugeb, tuleb asemele soojus ja rahu. Tuntakse ennast jälle tervikuna selles piirideta maailmas. Siin on sarnasus esimese coex-süsteemiga. Kui kõik kulgeb loomulikult, siis võtab laps maailma ja iseenda vastu terviklikult, ta tunneb ennast maailma lahutamatu osana. Kui sünnituse ajal on teadvusele põhjustatud tõsine trauma kogeb inimene maailma vaenuliku kohana.

Holotroopilise hingamisega kaasnevad muutunud teadvuse seisundid, mis viivad meid kontakti oma terviklikuma minaga, ühendades meid nii meie alateadvus, kollektiivse teadvuse kui üliteadvusega.

Selle elu ja eelmiste elude mõju meie sünnile.

Kumb oli enne kas muna või kana? Kas ja mil määral eelmiste elude kogemused avaldavad mõju sellele millisel viisil me siia ilma sünnime ja kuidas me oma sündi kogeme? Või avaldab meie elule mõju ainult rasedusel ja sünnitusel kogetu? Või sünnime me juba varem planeeritud viisil valitud ajal ja kohas?

Eelmiste elude ja elude vahelisse aega jääva eluga ehk vaimse regressiooniga tegelevad hüpnoterapeudid, sh Michael Newtoni hüpnoteraapia käsitleb tervendavat mõju hüpnoosi seisundis kontakteerumisel oma erinevate elude, eelmiste elude sünni-surma kogemuste ning eludevahelise elu kogemisega üliteadvuse seisundis. Selliste traspersonaalsete kogemuste kogemine on tavaline ka hingamisteraapias kogenud hingaja jaoks.

Hingamisteraapias võib kogenud hingamistöö praktiseerija teada saada lisaks sünni mustrite mõjust oma elule veel kaugemaid põhjuslikke seoseid, võivad meenuda, terveneda ja tervikuks integreeruda eelmistes eludes või esivanemate poolt kogetud traumad ja üleelamised. Hingamistöö abil on võimalik kogeda ja tervendada lisaks selle elu kogemustele prenataalseid ja transpersonaalseid kogemusi.

———————-

Tavapärane psühhoteraapia tegeleb peamiselt argiteadvusele kättesaadava lapsepõlve ja käitumismustrite tervendamisega.
Kuid enamus hingamisterapeute ja transpersonaalseid hüpnoterapeute peavad raseduse, sünni ja väga varajase lapsepõlvega seotud kogemusi elu kvaliteeti mõjutavaks faktoriks ning hingamismeetodid, mis avavad juurdepääsu neile kogemustele, on võimsaks nendest kogemustest tulenevate negatiivsete tagajärgede tervendajaks.

Hakates sügavamalt endaga tegelema ja regulaarselt hingama, rändama ja mediteerima võivad meie kogemused hõlmata ka kosmilisemaid kogemusi, sh vaimseid regressioone eelmistesse eludesse, rännakuid kaugminevikku ja tuhandeaasta tagusesse tulevikku, mikro ja makro kosmosesse.

Loe lisa:

Hingamistöö soojas vees. Aive Antsoni intervjuu Tiia Lõokesega

Hingata täie rinnaga, lõdvestuda algavasse päeva + Tiia 2 luuletust

Kohtumine Leonard Orriga