Michael Newton, PhD, (1931-1916) doktorikraadiga nõustavas psühholoogias, on rahvusvaheliselt tunnustatud hüpnoterapeut, kes on eludevahelise elu hüpnoteraapia – vaimse regressiooni looja. Ta pühendas oma elu eludevahelise elu uuringutele hüpnoosi meetodil. Tema kolme aastakümne jooksul kogutud uurimustulemused põhinevad rohkem kui 7000 kliendi viimisel vaimuellu – “hinge koju”.
Ta hakkas juba 15 aastaselt, see oli 1947 aastal tegelema hüpnoosiga. Tema kogemused ja praksis ei olnud mõjutatud New Age liikumise poolt. Hüpnoterapeudina töötamise algusaastail ei olnud ta kursis tänapäeval kättesaadavate raamatute ja ideedega vaimumaailmast, pigem oli ta tava-skeptik, keda huvitas üksnes traditsiooniline haiguste ravi, kus ta tõrjus oma patsientide huvi eelmiste elude vastu. Kuni ta jõudis kogemuseni ühe kliendiga, kellel füüsilise valu “suurendamise tehnikaga” (et valu õppida kontrollima) tekkisid kogemused, kus ta tapeti Prantsusamaal I maailmasõja ajal täägiga ning selle tulemusel õnnestus sellel kliendil oma valust täielikult terveneda. Algselt arvas M.Newton, et need kujutletavad mälestused tekivad inimese hetkevajaduste, uskumuste ja hirmude kogumist. Kuid mõne aja pärast hakkas ta mõistama et inimeste sügavalasetsevad mineviku kogemused on liiga tõelised ja seostatud, et neid ignoreerida.
Selliste seansside ja kogemuste kasvades komistas ta ühel päeval avastusele (tehes juhendades “vea”) et hüpnoosis on inimesed võimelised kirjeldama ka oma elude vahelist aega, aega mis jääb kehastuste vahepeale. Kui üks klient oli lõpetanud oma viimase elu – eelmise elu enne praegust elu – kirjeldamise, sattus ta pärast seda kohe vaimumaailma, aega enne oma praegust kehastust, kus ta kohtus oma “hingegrupiga” (enda sarnaste hingedega) kogedes ülisuurt meelerahu ja kojujõudmist. Kuna selle kohta ei olnud tol ajal ühtegi raamatut kirjutatud, hakkas Newton elude vahelisse aega viimist oma klientidega eksperimenteerima ja jõudis kogemusteni inimese surematust hingest.
Miskipärast rääkisid tuhanded erineva tausta ja erinevatesse religioonidesse kuuluvusega (või ilma igasuguste vaimsete uskumusteta) inimesed suhteliselt sarnastest kogemustest. Michael Newton on oma raamatud kirjutanud üle 7000 juhtumi alusel. Uurimismaterjali kogunedes avastas Newton katse-eksituse meetodil vaimuilma kohta käivate küsimuste esitamise järjekorra, millest kujunes välja eludevahelise elu hüpnoteraapia vaimse regressiooni abil.
Eesti keeles on ilmunud Michael Newtonilt 4 raamatut “Hinge rännak”, “Hinge saatus”, “Eludevaheline elu” ja “Mälestused elust pärast surma”. Kõik need raamatud ei põhine teoreetilistel arutlustel, vaid on salvestused ja salvestuste kokkuvõtted klientide hüpnoteraapia seanssidest.
————–
Seansil on vajalik osata lõdvestuda, kõrvale panna oma mõtete-mina ja anda tähelepanu oma alateadvuse ja üliteadvuse sõnumitele, usaldada oma aistinguid ja tundeid, usaldada oma intuitsiooni ja südant. Vaimse ja füüsilise lõdvestumisega tegeletakse seansi algul põhjalikult. Mõnikord tuleb oskust lõdvestuda ja oma argimõtted kõrvale panna eraldi õppida.
Lõdvestumast segavad meid tavaliselt allasurutud kehalised pinged ja emotsioonid, sest kui me tõeliselt lõdvestume, siis hakkame me rohkem tundma ja teadma, kuid paljud inimesed kardavad kohtuda oma allasurutud pingete, aistingute, hirmude ja emotsioonidega. Kõige suuremad hirmud on inimestel seoses oma mõistuse (mõtete mina) kontrollist loobumisega. Sest tänapäeval samastatakse ennast rohkem oma mõistusega, elatakse oma mõtete ja meediast tuleva info lummuses. Meedia on muutunud ajuks. Uskumused elu ja inimeseks olemise kohta tulevad kaasa lapsepõlvest ja koolist, kultuuriruumi uskumustest ja meediast ning see paljude jaoks ainus “reaalsus”.
Paljud inimesed ei usu eelmiseid elusid ja eludevahelist elu, sest nad ei mäleta neid. Kuid enamus inimesi ei mäleta ka seda, mida nad 2 nädalat, 2 aastat või 20 aastat tagasi tegid, aga see ei tähenda et neid polnud 2 või 20 aastat tagasi olemas.
Üha rohkem sünnib tänapäeval lapsi, kes mäletavad oma eelmiseid elusid, kellel on võime lugeda inimeste mõtteid ja näha minevikku ja tulevikku. Üha rohkem hakatakse teadvustama, et inimesed on sarnased ja igal ühel on valik luua iseennast ja oma elu just sellisena nagu nad soovivad – seestpoolt väljaspoole, st ühendades ennast oma alateadvuse ja üliteadvuse väega, oma vaimsete võimetega.
Inimene võib minna selgeltnägija juurde ja küsida ja teada saada oma eelmiste elude kohta, ta võib isegi teada saada, et ta on pärit Siiriuselt või elanud Atlantisel; inimene võib kuulata raadiost ühelt kanalilt, kuidas me oleme arenenud ahvist ja teiselt lainelt, kuidas tulnukad meid lõid. Eludevahelise elu hüpnoteraapia õpetab inimest häälestama “oma raadio” alateadvuse ja üliteadvuse lainele ja teeta lainete seisundis – ise vastu võtma sisemisi pilte, tundeid, teadmisi ja tõde. Terapeut on siin “ämmaemanda” rollis, kes loob turvalise keskkonna ja märkab kui “lapsuke” – alateadvuse või üliteadvuse sõnum – jääb “sünnitusteedesse” ehk analüütilisse mõistusesse ja hirmudesse kinni, terapeudi roll on klient tuua õige “raadiolaine” juurde tagasi.
Inimese meelt võib kujutleda kolme kontsentrilise ringina, väiksemad suuremate sees. Esimene kõige välimine kiht, esindab argiteadvust, mis on kriitilise analüütilise mõtlemise allikas. Teine kiht on alateadvus, kuhu me hüpnoosis kõigepealt läheme, kus on mälestused kõigest, mis on meiega käesolevas ja eelmistes eludes toimunud. Kolmas kiht, tuum, on üliteadvus, milles me oleme kõrgema jõu väljenduseks. Üliteadvus kannab meie tõelist identiteeti, üliteadvus ei pruugi olla tasand vaid hing ise, kes on ühenduses kõige loojaga.
Erinevatel inimestel võib olla erinev motiiv tulla hingerännakule. Sageli huvituvad sellest meetodist lähedase kaotanud inimesed või inimesed, kes tahavad suuremat selgust oluliste muudatuste tegemiseks või arusaamist, kust me tuleme, milleks oleme sündinud, kuhu läheme? Suures leinas või hingeliste traumade korral võivad takistada ajas tagasi minemist allasurutud tunded, siis tuleb kõigepealt oma tunnetega tegeleda, neile piisavalt tähelepanu anda. Sellisel juhul võiks algul tulla kõigepealt hingamisteraapiasse, mis aitab emotsionaalselt puhastu ja lõdvestuda.