ARMASTUS – teekond iseenda, teise inimese ja elu sügavama mõistmiseni

Tiia Lõoke – Armastusest, paarisuhtest, seksuaalsusest ja vaimsest arengust

Mis on armastus ja miks me seda nii väga vajame? Miks armume just teatud inimestesse ja kuidas mõjutavad meie paarisuhteid lapsepõlvekogemused ning suguvõsast pärit suhtemustrid? Mida vajavad naised ja mehed, et kogeda sügavat emotsionaalset ja seksuaalset rahuldust? Kuidas õppida tundma oma seksuaalsust? Kas paarisuhe võib olla vaimse kasvamise tee? Kuidas jõuda tingimusteta armastuseni, kaotamata seejuures ennast?

Armastus on elu üks suurimaid müsteeriume. Kõik igatsevad armastada ja olla armastatud, kogeda lähedust, mõistmist, hellust ja ühtekuuluvust. Samas toob armastus nähtavale ka meie kõige sügavamad hirmud, lapsepõlvehaavad, sõltuvused, armukadeduse ja vajaduse teist inimest kontrollida. Paarisuhtes avalduvad inimese kõige ilusamad, aga ka kõige varjatumad küljed.
Meile on õpetatud, et õnnelikuks saamiseks tuleb leida õige inimene, kes meid armastaks. Kuid kas sellest piisab? Olulisem on ehk see, kas meie ise oskame armastada. Kas oskame anda ja vastu võtta armastust, ilma et kaotaksime iseenda? Kas oskame teist inimest päriselt näha sellisena, nagu ta tegelikult on, mitte sellisena, nagu meie soovime teda näha?
Armastus ei ole ainult romantiline tunne kahe inimese vahel. See on meie suhe iseenda, oma keha, teiste inimeste, looduse, elu ja kogu olemasoluga. Paljudes vaimsetes traditsioonides nähakse armastust teadvuse seisundina, milles kogetakse ühendust millegi endast suuremaga.

Mis on armastus ja mis ei ole armastus?

Erich Fromm kirjutab raamatus „Armastuse kunst“, et armastus on kunst, mida tuleb õppida ja harjutada nagu iga teist kunsti. Tema järgi ei ole armastuse põhiküsimus selles, kuidas leida inimene, kes meid armastaks, vaid selles, kuidas kasvatada endas armastamise võimet. Küpse armastuse neli põhielementi on hoolimine, vastutus, austus ja teise inimese tundmine. Armastamine tähendab aktiivset huvi armastatu elu, arengu ja heaolu vastu.

Fromm eristab viit armastuse vormi: venna armastus, ema armastus, erootiline armastus, enesearmastus ja jumala armastus. Venna armastus väljendab hoolimist kõigist inimestest, ema armastus tingimusteta hoolitsust, erootiline armastus sügavat ühendust ühe teatud inimesega, enesearmastus omaenda väärtuse tunnustamist ning jumala armastus inimese püüdlust ühineda kõrgeima vaimse maailmaga.

Platon kirjeldab teoses „Pidusöök“ armastust kui arenguteed, mis võib alata füüsilisest külgetõmbest, kuid viia inimese ilu, tarkuse ja kõrgemate väärtuste tunnetamiseni. Carl Gustav Jungi käsitluses võivad armumine ja paarisuhe avada tee meie teadvustamata psüühika osade tundmaõppimiseks. Simone de Beauvoir rõhutas, et tõeline armastus eeldab kahe vaba inimese vastastikust tunnustamist. Thich Nhat Hanh ütleb, et tõeline armastamine eeldab mõistmist – me ei saa inimest sügavalt armastada, kui me ei püüa mõista tema sisemaailma, vajadusi ja kannatusi.

Mis ei ole armastus? Armastus ei ole teise inimese omamine, kontrollimine ega tema muutmine enda vajaduste järgi. Armastus ei ole sõltuvus, milles meie õnn ja eneseväärtus sõltuvad täielikult partnerist. Armastus ei tähenda eneseohverdust, oma vajaduste mahasurumist ega selle pärast kannatamist.

Võid küsida endalt: kas ma armastan oma partnerit või vajan teda selleks, et tunda end väärtusliku ja terviklikuna? Kas ma soovin tema õnne või tahan, et ta käituks viisil, mis teeb mind õnnelikuks? Kas minu armastus annab mu partnerile vabaduse kasvada ja areneda või püüan teda enda küljes hoida?

Armastuse tasandid ja teadvuse areng

Paljudes vaimsetes õpetustes kirjeldatakse armastust teekonnana, mis liigub vajadusest ja sõltuvusest teadliku, vaba ning tingimusteta armastuse poole. Joogatraditsiooni seitsme energiakeskuse ehk tšakra sümboolika kaudu võib vaadelda ka armastuse ja seksuaalsuse erinevaid tasandeid.

Esimene tasand – juurtšakra: armastus kui turvalisus ja ellujäämine. Siin on kõige olulisem vajadus tunda end kaitstuna, kuuluda kuhugi ja mitte jääda üksi. Paarisuhtes võib see väljenduda tugeva klammerdumise, hülgamishirmu või majandusliku sõltuvusena. Inimene võib jääda suhtesse isegi siis, kui see talle enam rõõmu ei paku, sest üksijäämise hirm on suurem. Armastus on siin seotud baasuskumusega: „Ma vajan sind, sest ilma sinuta ei tunne ma end turvaliselt.“

Teine tasand – sakraaltšakra: armastus kui nauding, kirg ja seksuaalsus. Siin ärkavad seksuaalne külgetõmme, meelelisus, emotsioonid, loovus ja soov kogeda naudingut. Armumine võib olla intensiivne, kuid inimene võib hakata sõltuma partneri tähelepanust, puudutustest ja seksuaalsest kinnitusest. Oluliseks muutub siin õppida oma keha ja tundeid tundma ning nautida seksuaalsust ilma teist inimest ära kasutamata.

Kolmas tasand – päikesepõimik: armastus kui eneseväärtus, võim ja kontroll. Paarisuhtes võivad esile kerkida küsimused, kes otsustab, kelle vajadused on tähtsamad, kellel on õigus ja kes peab järele andma. Armastus võib seguneda võimuvõitluse, armukadeduse ja tunnustusvajadusega. Selle tasandi oluline õppetund on õppida võtma vastutust oma tunnete, valikute ja käitumise eest, ilma partnerit kontrollimata ja allutamata.

Neljas tasand – südametšakra: armastus kui hoolimine ja kaastunne. Sellel tasandil hakkame nägema teist inimest tema enda pärast, mitte ainult oma vajaduste rahuldamise vahendina. Me soovime talle head, suudame kaasa tunda, andestada ja aktsepteerida tema erinevused. Südame tasandi armastus ei tähenda piiride puudumist, vaid võimet ühendada hoolimine eneseaustusega.

Viies tasand – kõritšakra: armastus kui enda ja oma tõe väljendus. Siin õpime ausalt rääkima oma tunnetest, vajadustest, soovidest ja piiridest. Armastavas suhtes ei pea me enam ennast varjama ega kandma mingit maski, ei pea mängima sobivat rolli, et partner meid aktsepteeriks. Siin õpime kuulama – mitte ainult sõnu, vaid ka nende taga peituvaid tundeid.

Kuues tasand – kolmanda silma tšakra: armastus kui teadlikkus ja mõistmine. Sellel tasandil hakkame nägema ja tajuma oma alateadlikke mustreid, projektsioone ja ego reaktsioone. Mõistame, et partner ei ole meie õnne eest vastutav ega pea tervendama kõiki meie lapsepõlvehaavu. Õpime selgelt nägema oma suhet avaramast vaatenurgast ja kogema partneriga sügavamat ühendust.

Seitsmes tasand – kroontšakra: armastus kui universaalne ühtsus ja ühendus. Paljudes vaimsetes õpetustes seostatakse seda tasandit ühendumisega kõrgema minaga või jumaliku (üli)teadvusega, kõige olemasoleva looja või kogu looduga. Armastust ei kogeta enam ainult suhtena ühe inimesega, vaid olemise viisina. Inimene võib kogeda sügavat ühtsust kogu elu ja looduga, kõikide olendite ja kõige olemasolevaga.
Kõrgem teadlikkus ei tähenda madalamate tasandite eitamist.

Maise armastuse kaudu vaimset armastust otsimas?

Võibolla otsime armastatud inimeses kõige sügavamal tasandil kohtumist iseenda tõelise olemusega?
Deepak Chopra käsitleb armastust vaimse olemuse avaldumisena. Tema järgi otsime maisest armastusest midagi palju sügavamat kui lihtsalt romantilist lähedust. Me igatseme kogeda ühtsust, terviklikkust, tingimusteta aktsepteerimist ja ühendust oma tõelise olemusega. Chopra järgi on igasuguse armastuse sügavamaks aluseks vaimu otsimine. Kui tunneme ennast vaimse olendina, ei ole armastus enam üksnes tunne, mida keegi teine meis tekitab. Armastus muutub meie enda olemuse kogemuseks.

Sageli arvame armudes, et oleme lõpuks leidnud inimese, kes teeb meid terviklikuks. Tema läheduses tunneme end elavana, ilusana, väärtuslikuna ja õnnelikuna. Kuid kas see inimene lõi meis need tunded või aitas ta avada midagi, mis oli meis juba olemas? Kui usume, et armastus tekib ainult tänu sellele inimesele, hakkame kartma tema kaotamist. Võime muutuda armukadedaks, sõltuvaks või kontrollivaks. Kui aga õpime kogema armastust oma sisemise seisundi ja olemusena, ei ole meil vaja teist inimest enda külge siduda. Tõeline armastus on ka julgus avada teisele inimesele oma hing kõikide selle tahkudega, see on julgus olla ehe ja haavatav, mitte püüd näidata partnerile ainult tema poolt soovitud palet.

Miks armume just teatud inimestesse? Mees- ja naispool meie sees

Iga inimese psüühikas on erinevaid omadusi, mida traditsiooniliselt on nimetatud mehelikeks ja naiselikeks. Carl Gustav Jung kasutas mõisteid anima ja animus, kirjeldades inimese sisemisi vastassugupoole arhetüüpseid kujutlusi. Tänapäeval võib neid mõista sümboolse keelena meie isiksuse erinevate poolte, mitte bioloogilise soo poolt määratud omaduste kohta.

Meis kõigis võivad koos eksisteerida aktiivsus ja vastuvõtlikkus, tugevus ja õrnus, otsustavus ja tundlikkus, ratsionaalsus ja intuitsioon, iseseisvus ja lähedusevajadus. Nende omaduste kujunemist mõjutavad meie temperament, kasvatus, kultuur, vanemate eeskuju ja elukogemused.

Lapsepõlves kujunevad meie esimesed ettekujutused sellest, mida tähendab olla naine või mees, kuidas väljendatakse armastust ning mida kujutab endast paarisuhe. Me õpime seda eelkõige jälgides oma vanemaid või teisi olulisi täiskasvanuid. Kas ema oli hell ja hooliv või kriitiline ja kontrolliv? Kas isa oli kohalolev ja toetav või eemalolev ja emotsionaalselt suletud? Kuidas vanemad väljendasid omavahel armastust – kas nad rääkisid sellest? Kas nad kallistasid ja puudutasid teineteist või valitses selles osas vaikus või hoopis kaos – tülitseti – lepiti (või vaikiti) – ja jälle tülitseti?

Need kogemused kujundavad meie sisemist suhet enda sees oleva mees ja naispoole vahel. Ja neid sisemisi osasid hakkame projitseerima väljapoole. Täiskasvanuna võime tunda tõmmet inimeste poole, kes meenutavad meile mõnd lapsepõlvest tuttavat suhtemustrit, isegi kui see muster oli valus ja algul tundub olevat suhe täiesti teistmoodi kui lapsepõlves.

Me võime projitseerida oma sisemisi kujutlusi partnerile. Me ei armu ainult reaalsesse inimesse, vaid sellesse, mida ta meie jaoks sümboliseerib. Hiljem, kui armumise idealiseeriv mõju väheneb, hakkame nägema tema tegelikku isiksust ja kogema sellega kaasnevat pettumus.

Harville Hendrix kirjeldab raamatus „Teekond soovitud armastuseni“, kuidas romantiline armastus aktiveerib lapsepõlve rahuldamata vajadusi. Partner võib tunduda alguses erakordselt tuttav ja õige. Aga hiljem hakkavad needsamad omadused, mis meid tema juures algul köitsid, hakata meid ärritama. Näiteks armume enesekindlasse ja aktiivsesse inimesse, kuid hiljem tunneme, et ta hakkab liigselt domineerima ja meie eest asju ära otsustama. Või armume rahulikku ja vaoshoitud partnerisse, kuid hiljem kogeme teda kui emotsionaalselt kättesaamatut ja kaugelolevat.
Me ei otsi partneris ainult armastust, sageli otsime temas neid iseenda osi, omadusi, oskusi ja andeid, millega oleme kaotanud ühenduse.
Kuid paarisuhe pakub alati võimalust neid vanu mustreid teadvustada ja muuta. Teadlik suhe tähendab, et mõlemad võtavad vastutuse oma sisemaailma ja käitumise eest.

Paarisuhe kui kõige olulisem suhe perekonnas

Anatoli Nekrassov rõhutab oma armastuse käsitluses mehe ja naise vahelise suhte erilist tähendust. Tema järgi on harmooniline paarisuhe perekonna keskne alus, millest saavad jõudu nii lapsed kui kogu laiem pere. Kui partnerid kaotavad omavahelise läheduse, võib perekond väliselt küll edasi toimida, kuid selle tuum on nõrgenenud.

Paljude paarisuhte nõustajate lähenemises on oluline põhimõte, et mehe ja naise vaheline armastussuhe ei tohiks kaduda laste kasvatamise, töö, sugulaste, hobide ja igapäevaste kohustuste varju. See ei tähenda laste vajaduste eiramist. Laste turvalisus, hoolitsus ja areng on vanemate vältimatu vastutus. Kuid vanemad ei peaks unustama, et enne lapsevanemateks saamist olid nad teineteise partnerid.
Kui laps sünnib, võib kogu tähelepanu kanduda lapsele. Eriti väikeste lastega peredes kulub suur osa ajast ja energiast hoolitsemisele. See on loomulik. Kuid kui mees ja naine ei leia enam aega teineteise jaoks, võivad nad aastate jooksul muutuda armastajatest üksnes lapsevanemateks ja majapidamise korraldajateks.

On oluline, et paar säilitaks oma ühise ruumi – aja, läheduse, seksuaalsuse, ühised unistused ja vastastikuse huvi. Laps ei tohi muutuda vanema emotsionaalseks partneriks ega täitma tühimikku, mis on tekkinud täiskasvanute omavahelises suhtes.

Sama juhtub ka siis, kui inimene seab oma päritoluperekonna pidevalt partnerist ettepoole. Näiteks kui täiskasvanud mees arvestab kõigis olulistes küsimustes kõigepealt ema soovidega ja alles seejärel oma naisega.
Või kui naine jagab kogu oma emotsionaalset lähedust laste või sõbrannadega ja oma partneriga enam sügavamat kontakti ei loo.
Ka töö ja eneseteostus võivad muutuda paarisuhte konkurentideks. Inimene võib olla ühiskonnas edukas ja teistele abivalmis, kuid samal ajal jätta oma kõige lähedase inimese ilma tähelepanust ja armastusest.

Toimivas paarisuhtes võiksid olla kaastatud ja ühendatud kolm tasandit – hing, mõistus ja keha. Hingeline lähedus loob sõpruse ja mõistmise, mõistus annab austuse ja tunnustuse ning keha kaudu kogeme kirge ja seksuaalsust.
Paarisuhte teadlik hoidmine tähendab, et partnerid ei võta teineteist iseenesest mõistetavanam, vaid nad leiavad aega koosolemiseks, rääkimiseks, puudutamiseks, armatsemiseks ja ühisteks kogemusteks ja seiklusteks. Nad ei lase muudel kohustustel ja huvidel armastust välja tõrjuda.

Perekonstellatsioonid – mida me suguvõsast kaasas kanname?

Perekonstellatsioonide käsitluses nähakse inimest osana suuremast peresüsteemist, kuhu kuuluvad meie vanemad, vanavanemad ja varasemad põlvkonnad. Selle järgi võivad peresüsteemis esinenud traumad, kaotused, väljaütlemata tunded ja lahendamata konfliktid mõjutada ka järgmiste põlvkondade suhteid.

Bert Hellingeri konstellatsioonide traditsioonis räägitakse süsteemi kuulumisest, süsteemis olevast korrast ning andmise ja võtmise tasakaalust. Konstellatsioonid võivad näidata suhte probleemide juurpõhjuseid.
Näiteks võib peres olla isa, kes ei väljenda kunagi viha ega kurbust. Ta on vaikne, kinnine ja näiliselt alati rahulik. Samal ajal võib tema naine või laps väljendada tugevat viha, ärevust või kurbust. Konstellatsioonide keeles võidakse seda tõlgendada nii, et ühe inimese allasurutud emotsioonid saavad teise pereliikme kaudu eriti jõulise väljenduse.

Sarnaseid mustreid võib täheldada ka tavalises peredünaamikas. Kui üks partneritest väldib kõiki konflikte ja tõmbub emotsionaalselt eemale, võib teine hakata järjest valjemalt oma vajadusi väljendama. Mida rohkem üks vaikib, seda tugevamalt teine protesteerib. Nii kujuneb vastastikku võimenduv suhtemuster.

Kui meie lapsepõlvekodus ei räägitud tunnetest, on meil täiskasvanuna raske oma vajadusi väljendada. Kui vanemad lahendasid konflikte karjumisega, võime seda mustrit korrata või vastupidi – õppida konflikte iga hinna eest vältima. Kui peres oli seksuaalsus keelatud teema, võib meil olla keeruline oma seksuaalsust vabalt kogeda.

Näiteks tuli üks naine perekonstellatsiooni küsimusega, miks ta valib korduvalt emotsionaalselt kättesaamatuid või juba suhtes olevaid mehi. Konstellatsiooni käigus tuli esile lapsepõlvekogemus, kus ta oli teada saanud isa truudusetusest, kuid hoidnud seda saladuses, et kaitsta oma vanemaid. Tuli ilmsiks alateadlik lojaalsus isale ja hirm ise reetmist kogeda. Valides mehi, kes polnud täielikult kättesaadavad, vältis ta ka ise sügavale suhtele avanemist. Selle mustri teadvustamine aitas tal mõista oma suhtevalikuid ja näha võimalust luua edaspidi teistsuguseid suhteid.
Teadlikkus ja teavustamine annab võimaluse vanu pere mustreid muuta. Me ei pea kordama oma vanemate ega vanavanemate suhteid. Võime austada oma päritolu ja samal ajal luua teistsuguse, teadlikuma viisi elada ja armastada.

Seksuaalsus – meie elujõu, naudingu ja loovuse väljendus

Seksuaalsus on palju enamat kui seksuaalvahekord või järglaste saamine. See on osa meie elujõust, kehalisusest, eneseväljendusest ja võimest kogeda naudingut. Seksuaalsus puudutab meie suhet oma keha, tunnete, soovide, vajaduste ja intiimsusega. See võib väljenduda kirglikus armatsemises, aga ka hellas puudutuses, silmavaates, tantsus, liikumises ja sügavas läheduses.

Sensuaalsus ehk meelelisus on võime nautida elu kõigi oma meeltega. Me võime kogeda sensuaalset naudingut päikesesoojusest oma nahal, mere lõhnast, muusikast, maitsvast toidust, puudutusest või kallistusest. Sensuaalsus ei pea alati olema seksuaalne, kuid avatus oma meele ja keha aistingutele võib rikastada ka seksuaalelu.

Paljud inimesed on õppinud oma keha liigselt kontrollima ja kritiseerima, selle asemel et seda tunnetada ja nautida. Eriti tugevalt võivad meie seksuaalsust mõjutada lapsepõlves omandatud uskumused, häbi, süütunne ja hirm. Kui lapsele on õpetatud, et keha on midagi häbiväärset või seksuaalsus midagi keelatut, võib tal täiskasvanuna olla raske oma keha usaldada ja naudingule avaneda.

Seksuaalsus on meie identiteedi ja eneseväärtuse osa. Kuidas ma tunnen end oma kehas? Kuidas ma suhtun oma kehasse? Kas ma luban endal olla sensuaalne ja seksuaalne? Kas ma julgen väljendada oma kehalisi ja hingelisi soove? Kas oskan öelda, mis mulle meeldib ja mis mitte? Kas ma suudan vastu võtta puudutusi ja naudingut, ilma et tunneksin süüd või kohustust midagi vastu anda?

Vaimsetes traditsioonides, eriti tantristlikes õpetustes, nähakse seksuaalenergiat loova elujõuna. Selle käsitluse järgi ei ole seksuaalsus midagi madalat, millest vaimse arengu nimel tuleks loobuda, vaid võimalus kogeda sügavamat ühendust oma keha, partneri ja eluga. Seksuaalenergia on seotud loovuse, elurõõmu, spontaansuse ja sisemise väega. Energia liikumist tšakrate – energia keskuste vahel käsitletakse vaimse kogemuse, mitte füsioloogilise protsessina.

Seksuaalsuse teadlik arendamine ei tähenda tingimata rohkem seksi. See tähendab suuremat tundlikkust, kohalolu, ausust ja võimet nautida. Mõnikord võib sügav silmside või pikk hell kallistus pakkuda rohkem lähedust kui kiire seksuaalvahekord.

Naise seksuaalsus – oma keha ja naudingute tundmaõppimine

Paljud naised on kasvanud üles teadmisega, et nad peaksid olema ilusad ja meeste jaoks ihaldusväärsed. Vähem pööratakse tähelepanu sellele, kuidas see ilus ja atraktiivne naine ennast oma kehas tegelikult tunneb, mida ta vajab, mis teda erutab, milline lähedus naudingut pakub.

Naise seksuaalsuse üks olulisemaid põhimõtteid on õppida tundma enda vajadusi ja oma keha. Millised puudutused on meeldivad? Milline rütm, lähenemine ja lähedus tekitavad erutust? Millal mu keha avaneb ja millal mu keha tõmbub pingesse? Mis aitab mul lõdvestuda? Mis tekitab minus usaldust? Mis takistab naudingut?

Naine ei pea olema seksuaalselt valmis üksnes sellepärast, et partner seda soovib. Tema enda meeleolu, soovid ja vajadused on sama olulised. Seksuaalse enesetundmise juurde kuulub oma keha ja seksuaalsuse tundma õppimine. Kliitor on naise seksuaalse naudingu oluline organ ning paljude naiste jaoks on kliitori stimuleerimine orgasmi saavutamisel keskse tähtsusega. Ainult vaginaalsest penetratsioonist ei piisa paljudele naistele orgasmi kogemiseks. Tantras räägitakse naise seitsmest erineva orgasmi võimalusest.

Naise seksuaalne erutus võib vajada aega. Mõni naine kogeb spontaanset seksuaalset iha, teisel tekib soov alles siis, kui ta tunneb end turvaliselt, lõdvestunult ja hakkab kogema meeldivaid puudutusi. Oluline on mõista, et naine ei pea kõigepealt tundma tugevat seksuaalset iha, et võiks hakata nautima lähedust. Mõnikord tekib soov alles armatsemise käigus. Kuid see eeldab, et naine ise soovib lähedusele avaneda ning tunneb, et tal on täielik vabadus igal hetkel jätkata või lõpetada.

Oma seksuaalsuse tundma õppimine tähendab oskust väljendada oma vajadusi. Paljud naised loodavad, et mees peaks intuitiivselt teadma, mis neile meeldib, mis mitte. Kuid isegi väga tähelepanelik partner ei tunneta alati, mida teine inimene tunneb ja vajab. Seetõttu on oluline õppida väljendama oma soove ilma häbi ja süüdistusteta. Naine võib näitkes öelda: „Mulle meeldib, kui sa mind aeglasemalt silitad“, „Ma vajan rohkem aega“, „Ma soovin, et sa mind lihtsalt hoiaksid“ või „Ma ei soovi praegu seksida, aga tahan vaid sinu kaisus olla“.

Seksuaalselt teadlik naine ei ole tingimata see, kes kogeb rohkem orgasme või oskab rohkem seksuaaltehnikaid. Ta on naine, kes tunneb oma keha, austab oma vajadusi, julgeb väljendada oma soove ning lubab nautida oma seksuaalsust talle sobival viisil.

Mehe seksuaalsus – erutuse, tundlikkuse ja armastuse ühendamise õppimine

Meeste seksuaalsusega on seotud teistsugused ootused. Mehele võidakse juba nooruses õpetada, et ta peab olema seksuaalselt aktiivne ja võimekas – alati valmis! Ja ta peab suutma partnerit rahuldada. Seksuaalsusest võib saada kui sooritus, mille kaudu mees tõestab oma mehelikkust ja väärtust. Selline suhtumine võib tekitada survet ja ärevust. Mees võib keskenduda oma erektsioonile, vastupidavusele ja orgasmile, selle asemel et kogeda sügavat lähedust ning nautida oma partneri keha ja reaktsioone.

Meeste seksuaalne erutus tekib sageli suhteliselt kiiresti. See ei kehti kõigi meeste kohta. Probleem tekib siis, kui paarisuhtes peetakse mehe erutuse tempot kogu seksuaalvahekorra loomulikuks rütmiks. Kui seksuaalvahekord toimub liiga kiiresti, jääb naine rahuldamata ja kogeb frustratsiooni. Seetõttu on mehe jaoks oluline õppida tundma naise keha ja tema erutuse rütmi, mitte lähtuda ainult enda omast.

Tantristlikes õpetustes rõhutatakse, et mees võiks õppida oma seksuaalset erutust teadlikult juhtima, mitte kiirustama ejakulatsiooniga. Selle eesmärk ei pea olema orgasmi vältimine, vaid võimalus pikendada lähedust, suurendada tundlikkust ja nautida kogu armatsemise protsessi.

Mees võiks õppida märkama, kuidas tema partner reageerib puudutustele, hingamisele, silmsidele ja hellusele. Kas naine on lõdvestunud? Kas ta naudib toimuvat? Kas ta soovib rohkem puudutusi või hoopis aeglasemat tempot? Kas ta tunneb end piisavalt turvaliselt, et oma soove ja vajadusi väljendada? Mees ei tohiks pidada oma orgasmi armatsemise lõpp-punktiks, mille järel on seks automaatselt läbi. Kui partner soovib jätkata, võib lähedus ja nauding jätkuda ka pärast mehe orgasmi. Samas ei tähenda teadlik seksuaalsus seda, et mees peab alati naise orgasmini viima. Seksuaalne rahuldus on kahe inimese ühine kogemus, mitte ühe inimese sooritus või kohustus. Kõige olulisem on vastastikune tähelepanu, suhtlemine ja mõlema inimese nauding.

Seksuaalsus kui teadlik kohalolu ja vaimne ühinemine

Diana Richardson rõhutab raamatus „Tantra seksi olemus“ lõdvestumise, teadliku puudutuse, hingamise ja kohalolu tähtsust. Tema käsitluses ei pea armatsemine olema pingutatud liikumine orgasmi poole. See võib olla sügav kohtumine kahe inimese vahel, milles oluline ei ole eesmärgi saavutamine, vaid kogemus ise.

Armatsemises üks olulisemaid põhimõtteid on aeglustamine. Igapäevaelu on sageli täis kiirustamist, eesmärke ja saavutamist. Sama muster võib kanduda seksuaalsusesse. Tahame kiiresti erutuda, jõuda orgasmini ja kogeda rahuldust. Kuid mida rohkem keskendume eesmärgile, seda vähem naudime teekonda.

Aeglustamine annab võimaluse märgata peenemaid aistinguid. Puudutuse soojust, naha tundlikkust, hingamise muutumist, südame lööke ja partneri reaktsioone. Võime avastada, et nauding ei asu ainult suguelundites, vaid kogu kehas.

Lõdvestumine on teine oluline põhimõte. Kui inimene on pinges, muretseb oma välimuse, seksuaalse võimekuse või partneri hinnangu pärast, võib olla raske naudingule avaneda. Lõdvestumine aitab suunata tähelepanu mõtlemiselt tundmisele. See ei tähenda passiivsust, vaid võimet olla oma kehas kohal.

Hingamine ühendab keha ja meele. Teadlik, loomulik ja rahulik hingamine võib aidata märgata oma aistinguid ning vähendada pinget. Paar võiks proovida koos rahulikult hingata, vaadata teineteisele silma ja tunnetada, kuidas nende hingamisrütmid muutuvad. Mõnikord tekib sarnane hingamise rütm spontaanselt. Hingamise eesmärk ei ole siin midagi saavutada, vaid süvendada kohalolu.

Teadlik puudutus tähendab, et puudutame partnerit tähelepanelikult, mitte automaatselt või kindla eesmärgiga. Puudutame teist inimest lihtsalt selleks, et kogeda lähedust, hellust ja kontakti. Puudutus ei pea alati viima seksuaalvahekorrani. Kui iga kallistus või hellitus muutub ootuseks seksida, võib inimene hakata ka tavalist lähedust vältima.

Silmside võib luua erilise läheduse. Pikk ja rahulik teineteisele silma vaatamine võib muuta meid haavatavaks, sest tunneme, et meid nähakse. Mõnikord võib lihtsam olla koos teise inimesega füüsiliselt alasti kui avada talle oma sisemaailm.

Seksuaalenergia teadlik kogemine tähendab tähelepanu pööramist oma erutusele ja kehalistele aistingutele. Tantristlikes õpetustes kirjeldatakse seksuaalenergia liikumist suguelunditest südame keskusesse ja kõrgematesse energiakeskustesse. Oma kehas energiakeskustele keskendumine juhendatud meditatsioonis ja hingamistöös aitab oma seksuaalenergiat märgata ja juhtida ka koos parneriga armatsedes.

Oma seksuaalsuse tundma õppimine õpetab ka vastuvõtmise kunsti. Paljud inimesed oskavad anda, hoolitseda ja teist rahuldada, kuid neil on raske ise vastu võtta. Nad võivad tunda, et peavad armastuse ja naudingu välja teenima. Teadlikkus oma seksuaalsusest õpetab end lubama olla armastatud ja puudutatud – ilma kohustuseta kohe midagi vastu anda.
Armatsemise sügavam olemus seisneb selles, et seksuaalsus ei ole enam ainult füüsiline tegevus, vaid kogu inimese kogemus – keha, tunnete, südame ja teadvuse kohtumine.

Seksuaalsed vajadused ja erinevused – kuidas teineteist mõista?

Seksuaalsed vajadused võivad olla partneritel väga erinevad. Üks soovib sagedamini seksida, teine harvem. Üks vajab enne seksuaalset lähedust emotsionaalset kontakti, teine kogeb aga seksuaalset lähedust emotsionaalse ühenduse loomise viisina.

John Gray kirjeldab raamatus „Mehed on Marsilt, naised Veenuselt“, kuidas mehed ja naised võivad väljendada armastust erinevalt. Tema käsitluses vajavad naised rohkem emotsionaalset mõistmist ja hoolimist, mehed aga tunnustust, usaldust ja aktsepteerimist. Tema käsitluses vajavad mõlemad armastust ja lähedust, kuid lähenevad sellele erinevat teed pidi.
Näiteks mees soovib seksi, sest soovib tunda partneriga lähedust, kuid naine soovib kõigepealt tunda emotsionaalset lähedust, et tekiks seksuaalne iha.

Kui mees tunneb, et naine teda seksuaalselt tõrjub, võib ta kogeda seda armastuse puudumisena. Naine võib aga tunda, et mees soovib temalt ainult seksi ega märka tema emotsionaalseid vajadusi. Nii võib tekkida nõiaring, milles mõlemad tunnevad et neid ei armastata. Selle mustri muutmiseks on vaja õppida rääkima mitte ainult seksist, vaid ka tunnetest, mida seksuaalne lähenemine ja lähedus mulle tähendab. Mida ma tunnen, kui partner mind puudutab? Mida ma tunnen, kui ta mind tõrjub? Kas seks on minu jaoks viis kogeda armastust, kinnitust oma väärtusele, lõõgastust või kehalist naudingut?

Emily Nagoski selgitab raamatus „Come as You Are“, et seksuaalne soov sõltub tugevalt kontekstist. Stress, väsimus, lahendamata konfliktid, ärevus ja suhte turvalisus võivad erutust mõjutada. Seksuaalse iha vähenemine ei ole alati märk armastuse puudumisest.
Paarisuhtes on oluline mõista, et seksuaalsed vajadused võivad elu jooksul muutuda. Laste sünd, vananemine, hormonaalsed muutused, haigused, ravimid ja stress võivad mõjutada nii naiste kui ka meeste seksuaalsust. Armastav partner ei nõua, et teine oleks alati samasugune nagu suhte alguses. Ta tunneb huvi, kuidas ta partner ennast tunneb ja mida vajab. Seksuaalne lähedus võib olla erinevatel eluperioodidel erinev, kuid see ei pea kaotama oma sügavust ja tähendust.

Tingimusteta armastus – kas ja kuidas armastada siis, kui partner teeb haiget?

Tingimusteta armastus on armastuse kõrgemaid ideaale. Kuid mida see tegelikult tähendab paarisuhtes? Kas ma peaksin armastama oma partnerit ka siis, kui ta mind petab, valetab, kontrollib või käitub hoolimatult? Kõigepealt tuleb eristada armastust, usaldust, andestamist ja koosolemise jätkamist. Need ei ole üks ja sama asi.

Tingimusteta armastus ei tähenda tingimusteta koosolemist. Sa võid inimest armastada, kuid mitte nõustuda tema käitumisega. Sa võid talle andestada, kuid mitte soovida temaga enam koos elada. Sa võid mõista tema lapsepõlvehaavu ja sisemisi raskusi, kuid mitte võtta vastutust tema valikute eest. Kui partner on olnud truudusetu, võib see tekitada sügava reetmise, alanduse ja turvatunde kaotuse. Armastus ei nõua, et peaksime need tunded alla suruma või kohe andestama. Usalduse taastamine vajab aega, vastutuse võtmist, omavahel austat suhtlemist ja tegelikku muutust oma käitumises.

Kui üks partner domineerib, kontrollib või surub teise vajadusi alla, ei tähenda tingimusteta armastus seda, et teine peaks sellega leppima. Küps armastus eeldab eneseaustust ja selgeid piire. Mõnikord arvakse, et armastamine tähendab järeleandmist, aga pidev enese allasurumine viib pahameele, kibestumise ja armastuse kadumiseni. Kui me ei julge väljendada oma vajadusi, kaotame tasapisi kontakti iseendaga.

Tingimusteta armastuse tähendus võib peitub ehk selles, et me ei sea teise inimese väärtust sõltuvusse tema eksimustest. Me võime näha temas inimest, kellel on oma haavad, hirmud, algperemustritest tulenevad piirangud. Ja samal ajal võime otsustada, millist käitumist me oma ellu ja suhtesse lubame. Andestamine ei tähenda juhtunu õigustamist. Kuid see võib tähendada loobumist soovist teist inimest lõputult karistada või oma elu tema eksimuse ümber korraldada. Andestamine võib olla pikk sisemine protsess ning seda ei saa kiirustades tagant sundida.

Paarisuhtes on oluline õppida konflikte lahendama nii, et me ei hävitaks teineteise väärikust. Võime olla vihased, pettunud ja haiget saanud, kuid siiski rääkida teineteisega lugupidavalt. Võime õppida väljendama oma valu ilma partnerit alandamata.

Harville Hendrix rõhutab oma teadlikus partnerluses seda, et paarisuhtes on oluline õppida nägema oma reaktsioonide taga lapsepõlvest pärit haavu. Kui partneri käitumine tekitab meis väga tugeva emotsiooni, võime endalt küsida, kas see puudutab ainult praegust olukorda või äratab see meis üles midagi ka varasemast elust.
See ei tähenda, et partneri käitumine oleks alati õigustatud või et kõik konfliktid tuleneksid lapsepõlvest. Kuid teadlikkus oma sisemistest reaktsioonidest võib aidata lõpetada automaatse süüdistamise ja hakata suhtlema avatumalt.
Tingimusteta armastamine tähendab, et õpime armastama üha teadlikumalt, ühendades kaastunde, aususe ja eneseaustuse.

Armastuse keel – kuidas Sa tunned ära, et Sind armastatakse?

Gary Chapman kirjeldab raamatus „Armastuse viis keelt“ viit peamist armastuse väljendamise viisi: tunnustavad sõnad, kvaliteetaeg, kingitused, abistavad teod ja füüsiline puudutus. Mõni inimene tunneb end armastatuna siis, kui partner ütleb talle ilusaid tunnustavaid sõnu ja väljendab oma tundeid. Teise jaoks on kõige olulisem, et partner leiaks tema jaoks aega, kuulaks ja oleks päriselt kohal. Kolmas tunneb armastust praktilise hoolitsuse kaudu, neljas väikeste tähelepanuavalduste ja viies kallistuste, hellituste ning füüsilise läheduse kaudu.

Probleem tekib siis, kui partnerid väljendavad armastust erinevalt. Näiteks võib mees hoolitseda pere majandusliku turvalisuse eest, olla väga töökas ja arvata, et selles väljendubki tema armastus. Naine aga igatseb rohkem hellust, vestlusi ja ühist aega ning ta tunneb rahulolematust mehe suhes. Mees tunneb, et tema pingutusi ei hinnata. Naine aga, et teda ei armastata.
Või kui naine hoolitseb kirglikult majapidamise, laste ja mehe eest, kuid mees igatseb hoopis rohkem füüsilist lähedust ja tunnet, et naine teda endiselt ihaldab. Armastuse väljendamise viiside tundmaõppimine aitab meil mõista, et teine inimene ei pruugi armastust kogeda samamoodi nagu meie. See ei tähenda, et üks viis oleks õigem kui teine.

Oluline on küsida endalt: Mis paneb mind tundma, et Sa mind armastad? Millal ma tunnen et ma olen oluline ja armastatud Sinu poolt? Mida ma vajan Sinult rohkem? Mida vähem?
Oluline on küsida oma partnerilt: Mis paneb Sind tundma, et ma Sind armastan? Millal Sa tunned et Sa oled oluline ja armastud minu poolt? Mida Sa vajad minult rohkem? Mida vähem?

Armastuse kolmnurk – lähedus, kirg ja pühendumine

Psühholoog Robert Sternberg kirjeldab armastust kolme põhikomponendi kaudu: intiimsus, kirg ja pühendumine.
Intiimsus tähendab emotsionaalset lähedust, usaldust, hoolimist ja tunnet, et partner mõistab meid.
Kirg hõlmab seksuaalset külgetõmmet, erutust ja romantilist igatsust.
Pühendumine tähendab teadlikku otsust suhet hoida ja sellesse panustada ka siis, kui esialgne armumise intensiivsus on vähenenud.

Need kolm komponenti võivad esineda erinevates kombinatsioonides. Romantilises armastuses on tugev kirg ja lähedus, kuid pühendumine ei pruugi veel olla välja kujunenud. Pikaajalises sõbralikus armastuses võib olla palju lähedust ja pühendumist, kuid vähem seksuaalset kirge. Sternberg nimetab kõigi kolme komponendi ühendust täiuslikuks armastuseks.
Pikaajalise paarisuhte väljakutseks on hoida elus kõiki kolme mõõdet. Lähedus vajab aega ja ausat suhtlemist, kirg vajab tähelepanu ja uudsust ning pühendumine teadlikke valikuid.

Esther Perel rõhutab, et erootiline iha vajab sageli lisaks turvalisusele ka vabadust, mängulisust ja võimalust näha partnerit iseseisva inimesena. Kui paarisuhtes kaob täielikult isiklik ruum, võib kaduda ka erootiline pinge. Armastuse hoidmine ei tähenda seega ainult võimalikult palju koosolemist, vaid ka teineteise individuaalsuse austamist.

Armastus kui vaimse kasvamise ja teadliku loomise tee

Paarisuhe võib olla üks sügavamaid vaimse arengu võimalusi, sest just lähedases suhtes tulevad nähtavale meie alateadlikud mustrid, hirmud ja piirangud. On lihtne rääkida tingimusteta armastusest meditatsioonis või vaimsel retriidil. Palju keerulisem on seda kogeda siis, kui su partner Sind ei mõista, kui ta sind kritiseerib, tõrjub või käitub su ootustele vastupidiselt.

Vaimne areng ei tähenda, et me enam kunagi ei vihastu, ei tunne armukadedust ega saa haiget. See tähendab, et õpime oma tundeid teadvustama ega lase neil automaatselt juhtida oma käitumist, et me õpime märkama, millal reageerime hirmust ja millal armastusest.
Armastuse kasv võib tähendada liikumist sõltuvusest sisemise vabaduse poole. Alguses võime armastada sellepärast, et vajame teist inimest. Hiljem õpime armastama sellepärast, et soovime temaga jagada oma elu. Võime jõuda arusaamiseni, et partner ei ole meie omand ega meie õnne allikas.

Deepak Chopra käsitluses võib armastus olla tee ühenduse kogemiseni oma tõelise olemusega. Me otsime teises inimeses sageli terviklikkust ja ühtsust, mida tegelikult igatseme ise endas kogeda . Kui õpime seda ühendust endaga looma, muutub ka meie viis armastada.

Armastuse suurimaid paradokse on see, et mida vähem me vajame teist inimest oma sisemise tühjuse täitmiseks, seda vabamalt ja sügavamalt suudame teda armastada. Me ei pea enam nõudma, et partner teeks meid õnnelikuks, kinnitaks meie väärtust või vastaks kõigile meie ootustele.

Armastus algab meie suhtest iseendaga. Kuid paljud inimesed maailmas otsivad seda väljastpoolt unustades et selle allikas on meie enda sees. Igatsetame lähedust, kirge, turvatunnet ja sügavalt mõistmist, aga sageli oleme ise selle jaoks liiga stressis, meie kehad on pinges ja meel argimõtetest ülekoormatud. Me elame ajastul, kus räägitakse palju seksuaalsusest, kuid kogetakse üha vähem tõelist lähedust ja sügavat ühendust. On vaja õppida lõdvestuma ja teadlikult hingama, ennast ja oma keha usaldama, märkama oma keha aistinguid ja tundeid ning päriselt kohal olema – nii iseenda kui armastatud inimesega, et avaneda – ühendusele ja lähedusele – armastusele.
————————–

Kui soovid uurida sügavamalt armastuse, seksuaalsuse ja paarisuhte saladusi efektiivsete enesearengu praktikate abil, oled oodatud TLHA koolitusele „Armastus ja toimiv paarisuhe“ 26.–29. novembril 2026 Algallika keskuses Matsalu rahvuspargis. info ja registreerumine siit…